Olen Helle-Moonika Helme ja kandideerin Saare-, Lääne – ja Hiiumaa valimisringkonnas juba kolmandatel riigikogu valimistel.
Olen saanud valijate tugeva toetuse, valitud riigikokku ja kõigile oma valijatele selle eest väga tänulik, sest, ainult koos suudame saavutada riigis ja ühiskonnas neid muutusi, mida Eesti püsimiseks ja edasiarenguks vajab.
Globaalsetes tõmbetuultes on Eestile väikeriigina kõige olulisem püsimajäämine. Me peame riigi ja rahvana kõigile tõestama, et suudame ellu jääda. Me peame kõigile näitama, et me ei soovi lahustuda, föderaliseeruda, multikultuuristuda, vaid et oleme väärikas ja iseseisev rahvas siin Läänemere kaldal, kes kunagi alla ei anna ega saa kellekski teiseks.
Eestlased on läbi ajaloo olnud sitked ja vastupidavad. Oleme üle elanud mitmed võõrvõimud ja vallutused ning just praegusel keerulisel ajal ei tohi me vabatahtlikult ega allaheites ära anda oma vabadusi, iseseisvust, majandust ega territooriumi. Ükskõik, missugust ilusat või siis hirmutavat juttu meile ka ei räägitaks.
Selleks on aga tarvis julgust ja vaprust, tervet mõistust ja selget maailmavaadet, et mitte kaasa minna mööduvate trendide ja ideoloogiatega. Meil on endal nii palju kõike, mis kuulub õigusega meile, mis on kandnud meid rahvana tänasesse päeva ja mis määrab ära meie olemuse ja kõlab läbiva niidina meie kultuuris. Me peame hoidma sellest kõvasti kinni, sest siis ja ainult siis jääme me püsima. Ainult konservatiivsuses on meil lootust.
Säilitades oma keelt, kultuuri ja rahvast tulevastele põlvedele, meie lastele ja lastelastele.
Just praegu – rohkem kui kunagi varem – saame loota kõige rohkem iseendale, sest globaalsetes kriisides on reetmist alati rohkem kui sõprust. Me peame nii palju kui võimalik looma välise surve taustal võimalusi ise hakkamasaamiseks, me ei tohi toetuda vaid välisele abile ja loota, et keegi teine tuleb meile raskel ajal appi. Meid on riigi ja rahvusena ajaloos niigi palju reedetud. Aeg oleks sellest õppida ja igapäevaselt tulevikuks valmistuda.
Meil on vaja leida eneses üles taas see ehteestlaslik jonn ujumaks vastuvoolu, taludes kasvõi halvustamist, sildistamist ja isegi ähvardusi. Sest selgroog ja jonn on eelduseks meie püsimisele ka rasketel aegadel.
Alati on kergem kaasa minna, lahustuda, võtta etteantud vorm, saada selle eest kiita ja olla tunnustatud, anda järele, leppida, kannatada, kummarduda. Aga see ei tohiks olla mitte ühegi valitseja, ametniku, kodaniku ega rahvaesindaja eesmärk. Meie põhiseadusesse on kirjutatud, et meie, eestlased, peame tegema kõik, et jääda kestma üle aegade. Seal ei ole avatusest ega vabatahtlikult mööda ilma laiali pihustumisest mitte sõnagi.
Meie ühine ülesanne on seista eelkõige oma rahva, oma inimeste ning oma majanduse eest. Nii nagu lennukis peab panema hapnikumaski ette kõigepealt endale ja alles siis teistele, peame meie päästma kõigepealt iseennast, alles siis kogu maailma.
Päästame Eesti!
¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤
