Eesti Konservatiivne Rahvaerakond juhindub rahvastikupoliitikas põhiseaduse preambulist, mis määratleb Eesti olemuslikult rahvusriigina. Erakonna eesmärgiks on põlisrahva ja eesti keele domineeriva seisundi saavutamine Eestis. Selleks on tarvis rakendada rahvastikupoliitikat, mis kasvatab eestlaste sündimust, soodustab välismaale lahkunud rahvuskaaslaste naasmist, piirab rangelt sisserännet, soodustab hilisimmigrantide tagasirännet ning Eestisse püsivalt elama jäänud mitte-eestlaste lõimimist ning assimileerimist.
Viimaste aastate rahvastikupoliitika on kahjuks liikunud vastupidises suunas: eestlaste praegune iive ei taga meie rahvuse püsimajäämist, eestlaste väljaränne on endiselt suur, mitte-eestlaste sisseränne aga enneolematult kõrge, eesti keele kasutusala aheneb hirmuäratava kiirusega. Meid on tabanud massiimmigratsioon, meid ähvardab rahvusena vähemusse jäämine oma kodumaal ja pikemas plaanis hääbumine.
Sündimuse summaarkordaja (viimastel aastatel 1,5-1,6) on Eestis ca 20% alla taasteaseme. Eriti järsult on sündimus langenud viimasel kahel aastal, põhjuseks majandusliku ebastabiilsuse kasv ning peretoetuste ja vanemahüvitiste reaalväärtuse kahanemine. Probleemiks on ka esimese lapse saamise jätkuv edasilükkamine. Alates 2012. aastast on igal aastal kasvanud esimest last saava ema keskmine vanus. Seejuures on siiski positiivne, et Eesti pered soovivad rohkem lapsi, kui neil tegelikult on. Seetõttu on perepoliitikas otstarbekas keskenduda senisest enam neile rahvastikurühmadele, kelle puhul on tegelike ja soovitud laste arvu lahknevus suurem.
Üks olulisemaid selliseid rühmi Eestis on kõrgharitud naised, kes on pidanud õpingute ajal majanduslikel põhjustel lapsesaamist edasi lükkama.
Sündimuse suurendamiseks:
Keskmine oodatav eluiga on Eestis madal ning viimastel aastatel veelgi langenud. Seejuures on käärid meeste ja naiste vahel erakordselt suured – meeste keskmine oodatav eluiga on 73 ja naistel 81 aastat. Keskmist eluiga mõjutavad paljud tegurid, kuid enam kui pool enneaegse suremuse tõttu kaotatud eluaastatest tuleneb riskiteguritest ja riskikäitumisest. Suurim probleem on kahe elanikkonnagrupi, välispäritolu rahvastiku ja meeste, suur suremus. Eriti suur on 30–50-aastaste meeste suremus, põhjuseks eelkõige õnnetused, mürgistused ja elustiilist tingitud haigused. Eestis on Euroopa Liidu suurim katmata ravivajadus, mille peapõhjuseks on pikad ravijärjekorrad. Väga suurt kahju rahvastiku tervisele teeb alkohol, mis põhjustab üle tuhande enneaegse surma aastas. Rahvastikupoliitika seisukohalt on aga väga olulised ka tervena elatud aastad ehk täieliku töövõimega eluiga. Eestis on see meestel 55, naistel 58 eluaastat. Tervelt elatud aastate poolest on Eesti mehed Euroopa Liidu riikide hulgas viimaste seas, põhjuseks eelkõige ebatervislikud eluviisid. Just tervena elatud eluea kasv on ühiskonna vananemise tingimustes vajalik, et hoida töövõimeliste ja ülalpeetavate proportsiooni.
Keskmise ning töövõimelise eluea suurendamiseks:
Välismaal elab 100 000–150 000 eestlast, neist pooled Soomes. Väljaränne oli eriti hoogne aastatel 2008–2012, s.t eelmise majanduskriisi ja Reformierakonna kärpepoliitika ajal. Välja rändasid eelkõige tööealised mehed, seejärel noored ning lastega perekonnad, enamasti vanuses 20–39. Ligi pooled Soomes elavatest eestlastest soovivad naasta kodumaale. Eestisse naasmise peamiseks takistuseks on madal töötasu, mida omakorda põhjustab mujalt saabuv odavtööjõud.
Eesti inimeste naasmiseks:
Eestisse tullakse kõikjalt maailmas, kuid jätkuvalt kõige rohkem idaslaavi riikidest. Pärast kümnendi algul toimunud eestlaste massilist väljarännet lõdvendas Taavi Rõivase valitsus lahkunud töötajate kompenseerimiseks oluliselt immigratsioonipoliitikat. Aastatel 2017–2021 asus Eestisse alaliselt elama 28 500 isikut rohkem, kui lahkus. Neist vaid 5% on Eesti kodakondsusega isikud ehk tagasirändajad. Kui varem oli tegemist peamiselt odava tööjõu sissevooluga, siis alates 2022. aastast moodustab peamise rändeliigi pereränne. Käivitus olukord, mida Lääne-Euroopas nimetatakse n-ö suureks asendamiseks. Odava tööjõu sissevool pärsib Eesti inimeste palgakasvu, uuendusi majanduses ehk tootlikkuse kasvu ning vähendab eestlaste võimalusi naasta kodumaale. Majanduskriis ja jätkuv odavtööjõu immigratsioon surub eestlasi hoopis riigist välja. Idaslaavlaste massiline sisseränne teravdab niigi väga keerulist lõimumisprobleemi, tekitab julgeolekuprobleemi ning kiirendab ühiskonna vananemist. Massiimmigratsiooni jätkumise korral muutub Eesti idaslaavi provintsiks.
Vajame kiiremas korras otsustavat muutust rändepoliitikas. Selleks:
Ukrainast Eestisse tulnute suhtarvult on Eesti esimene riik maailmas, ajutise ja rahvusvahelise kaitse saanute suhtarvult maailma esimese kolme seas. Toetused Ukraina põgenikele on Eestis heldemad kui Lätis, Leedus, Poolas või Tšehhis. Valitsus on loobunud täielikku ülevaadet võimaldava statistika kogumisest, et mitte alarmeerida avalikkust, esitades selle asemel üksikuid väiksemaid arve spetsiifiliste gruppide kohta. Siseministeeriumi, töötukassa, maksuameti, koolisüsteemi, tervishoiusüsteemi, sotsiaalkindlustusameti, omavalitsuste ja teiste andmestikust saame aga järeldada, et Eestisse on 2022. aastal saabunud enam kui 150 000 inimest, kellest vähemalt 100 000 on Eestisse jäänud. Seda on rohkem, kui Tartu linna jagu inimesi. Eesti ei suuda neile enam pakkuda elamisväärseid tingimusi. Omavalitsused ei tule toime, tervishoiusüsteem on ummikus, koolide koormus ületanud taluvuse piiri, vene keele positsioon on järsult tugevnenud. Nii jätkates jõuab Eesti ühiskond lähiajal kobarkriisi.
Senise põgenikepoliitika muutmiseks:
