Aasta viimases infotunnis 16.12 vastasid saadikute küsimustele peaminister Taavi Rõivas, sotsiaalkaitse minister Margus Tsahkna ja kultuuriminister Indrek Saar. Konservatiivide fraktsiooni saadikud tundsid huvi inimeste sagenenud kadumise üle viimasel ajal ning elanikkonna tsiviilkaitse probleemistiku kohta.
Mart Helme uuris, et kuigi viimasel ajal on sagenenud inimeste teadmata kaduma jäämise juhtumid või juhtumid, kus kadunud on leitud surnutena (nende hulgas päris suur hulk noori inimesi) on kuulda olnud, et paljudel juhtumitel ei ole algatatud isegi kriminaalasju. Politsei on seda põhjendanud ressursi nappusega. Helme küsis, kas valitsusel on plaanis niisuguses olukorras politsei ressursse suurendada ja inimeste kadumisele tõsisemalt reageerida kui seni?
Taavi Rõivas möönis probleemi olemasolu ja seda, et teadmata kadunud inimeste arv on tõesti kasvanud. Sel aastal on teadmata kadunud 51 inimest ja neist leidmata seni 15. Kuid Rõivase väitel ei saa seda põhjendada ressursi puudusega, kuivõrd sellega, et kriminaalasja algatamiseks peavad olema selged viited, mida antud kaasustes siis ilmselt polnud. Peaminister ütles, et kriminaalasja saab algatada üksnes sellistel puhkudel, kui on selleks seaduses ette nähtud alused olemas. Rõivas kutsus üles neis asjus usaldama politseid ja uurijaid. “Kodanikuna ei saa ei teie ega mina, meie kumbki lõpuni adekvaatset seisukohta kujundada, ilma et me teaksime konkreetseid asjaolusid. Seetõttu mul on palve usaldada neid konkreetseid Eesti riigi jaoks töötavaid professionaalseid ametnikke, kes on volitatud otsuseid tegema. Ma kinnitan, et inimeste kadumist võtab politsei väga-väga tõsiselt,” vastas Rõivas.
Uno Kaskpeit tundis huvi tsiviilkaitse olukorra kohta Eesti Vabariigis, eriti seda mis puudutab varjendite küsimust: “Mis te arvate, härra peaminister, kas Eesti riigis on üldse vaja tsiviilkaitse eesmärgil varjendeid või on see minu nõukogude ajast pärit vale arusaam tänapäeva vajadustest?”
Taavi Rõivas vastas, et nõukogudeaegsete paneelmajade all varjendeid tõepoolest ei olnud ja ega neid sinna nüüd tagantjärele ka keegi ehitama ei hakka. “Kui teid huvitab see, kuidas teoreetiliselt oleks kõige õigem kaitsta suuri asulaid õhurünnakute vastu, siis puht tehniliselt võttes on selleks kindlasti paremaid ja efektiivsemaid lahendusi kui iga üksiku maja alla varjendi ehitamine. Näiteks, keskmaaõhutõrjesse investeerimine oleks kindlasti selline asi, mis oluliselt parandaks võimalusi. Me oleme NATO liige ja me teame ja demonstreerime seda igal võimalikul sammul, et rünnak mis iganes NATO liikmesriigi vastu oleks rünnak absoluutselt kõigi vastu. See on oluline teadmine ja see aitab kõige rohkem kaasa sellele, et sõjalist otsest ohtu Eesti riigile ei oleks. Aga loomulikult me peame iga päev selle nimel töötama, et see heidutus oleks veenev. Kõige parem on iseseisva kaitsevõime ülesehitamine ja liitlaste kohaloleku suurendamine”
Saadikud Rõivase vastustega rahule ei jäänud, kuna need polnud piisavalt veenvad ja jäid tükati ebakompetentseks. Paljud inimesed on siiani teadmata kadunud ja ei keskmaaraketid ega isegi NATO vihmavari ei suuda inimesi kaitsta maale langevate pommide eest. Võrdluseks põhjanaaber Soome ja lõunanaaber Läti võtavad tsiviilkaitset väga tõsiselt.
