https://www.youtube.com/watch?v=ZyDXpERmBeE&feature=youtu.be
Armsad eesti inimesed!
Veel veidi – ja kalendris vahetub aastanumber. 2015 saab minevikuks ja 2016 jätkuvaks tulevikuks. Joon nende kahe vahel on muidugi mõtteline, aga ometi paneb see joon meid tegema nii kokkuvõtteid kui ka tulevikuplaane.
2015 ei olnud Eestile kerge aasta. Meie ees seisab hulk probleeme, mis pole tänaseni leidnud rahva enamusele rahuldavat lahendust. Majandus kiratseb, meie maapiirkonnad tühjenevad, meie parimas tööeas inimesed lahkuvad Eestist, meie avalikud teenused tõmbuvad koomale, välismaalastele kuuluvad kompaniid ostavad üha aktiivsemalt Eesti metsa- ja põllumaad kokku, valitsus aga loovutab aina kergekäelisemalt meie suveräänsust suuriikidele ja Euroopa Komisjonile. Rahva arvamuse ignoreerimisest on kujunenud norm ja valitsuse tellitud ajupesu tagajärjel on eesti rahvas vaenulikeks leerideks lõhestatud. Siinkohal tasub märksõnadena mainida rahva moraalse kompassiga vastuolus olevat kooseluseadust, loovutuslikku piirilepingut Venemaaga ja Lääne-Euroopa suuresti juba enda alla matnud massiimmigratsiooni õigustamist.
On aga teada tõsiasi, et kõige pimedam on enne koitu. Võimalik, et me oleme praegu jõudnud pimeduse kõige sügavamasse hetke ning siitpeale on vaja veel vaid pisut kannatust, et oodata ära valguse saabumine.
Sest kas pole möödunud aasta andnud meile juba uut lootust? Jõudis ju kevadel aset leidnud riigikogu valimistel parlamenti kaks uut erakonda. See tõsiasi oli märk võimul olijatele, et rahvas ei kiida heaks nende allaheitlikku poliitikat, mis väljendub kõigepealt teiste ja siis alles oma rahva huvidega arvestamises. Ja kuigi senine poliitiline ladvik püüab vanas vaimus jätkata, ei saa nad seda enam teha, põrkamata tõsisele vastuseisule.
Meie erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on selle vastupanu mootor. Võime julgelt kinnitada, et ilma meie jõulise vastuseisuta oleks praeguseks Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimine juba lõpusirgel, kooseluseaduse rakendusaktid vastu võetud ning uksed immigrantide ees lahkelt valla löödud. Meie tegevus on kõigile neile reeturlikele sammudele piduri peale tõmmanud.
Oleme tõestanud – ja kavatseme jätkuvalt tõestada – et erinevalt võimul olevatest erakondadest, keda võime kõhklusteta nimetada allaandjateks, oleme meie võitlejad. Vaatamata rajule vastutuulele, mis meie tegemisi saadab, on meil teiste ees üks suur eelis: kuitahes raske meil ülekaalu väärata ka poleks, me teeme seda kerge südamega, sest me teame, et meie oleme rahva poolel.
Head kaasmaalased!
Meie erakonna suvepäevadel astus minu juurde üks kaugelt kohale tulnud meesterahvas, kes polnud isegi meie erakonna liige. Seda põhjusel, et tal oli mulle, meie erakonna liikmetele ja tegelikult kõigile meie toetajatele edasi öelda vaid üks lühike sõnum: „Ma loodan, et te saate aru, et te olete eesti rahva viimane lootus! Te ei tohi alla anda! Te ei tohi kaotada! Te ei tohi rahvast petta!“
Eesti rahvas on harva saanud või julgenud enda ja oma tõdede eest võitlusse minna. Olgu selle kõige valusamaks näiteks hääletu alistumine 1939. aastal, mille karmavõlga maksame tänaseni.
Kahjuks näeme sedasama alandlikkust ja allaheitlikkust taas kordumas paljude poliitikute tegevuses. Nüüd küll mõnevõrra teises variandis, vääritu allaheitlikkusena välisriikide ees. Lõputu enesesalgamine laostab meid nii moraalselt kui majanduslikult.
On häbiväärne, et president ja peaminister süüdistavad meie rahvast elutervete hoiakute au sees hoidmise eest sallimatuses ja õhutavad Eestis nõukogude aega meenutavat nõiajahti teisitimõtlejatele. Me ei tohi oma riigis lasta maad võtta vaikival ajastul, kus kehtivad üksnes valitsejatele vastuvõetavad tõed.
Lõppeval aastal on meil tulnud tegeleda teemadega, mida meie ühiskonnale on peale surunud uusmarksistlikud vasakäärmuslased, kes püüavad kogu Euroopa poliitikat ja rahvaste mõttemaailma kardinaalselt ümber korraldada. Olgu öeldud, et meie erakond pole soovinud laskuda vaidlustesse homoõiguste teemal. Me pole soovinud korraldada sagedasi meeleavaldusi massiimmigratsiooni vastu. Aga Eestis pole praegu teist arvestatavat poliitilist jõudu peale Konservatiivse Rahvaerakonna, kes selle võitluse enda peale võtaks.
2016. aastal lisandub loomulikult terve rida uusi jõukatsumisi. Üheks niisuguseks on augusti lõpul aset leidvad presidendivalimised. Pole saladus, et viimased kümme aastat nii-öelda ärmatamist on selle institutsiooni mainet tugevasti kahjustanud. Sestap on ülioluline, et Kadriorgu valitaks inimene, kellele Eesti tähendab tõepoolest õhku, mida ta hingab, maad, milles on tema juured ja südant, mis tuksub koos eesti keele ja meelega. Et Kadriorgu jõuaks just niisugune inimene, mitte aga kartelliparteide käpiknukk, on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond otsustanud presidendivalimistel etendada nii aktiivset rolli kui võimalik. See tähendab, et me toetame vaid tõeliselt väärikat ja eestimeelset kandidaati.
Kallid eesti lapsed, naised ja mehed!
Pole kahtlust, et see, millega meil järgnevatel aastatel tegeleda tuleb ja millega meie erakond aina rohkem tegeleb, on meie inimeste toimetuleku parandamine, meie maapiirkondade uuele elule äratamine, meie tööstuse ja põllumajanduse käivitamine, noorte perede järjele aitamine ja ravikindlustuse sisseviimine eranditult igale eesti inimesele. Me peame leidma väljapääsu demograafilisest kriisist ja viima Eesti iseseisva kaitsevõime tasemele, kus meie iseseisvus ei sõltuks ainult liitlastest.
Eestit seni valitsenud parteid nende probleemidega toime ei tule. Kahekümne viiendaks taasiseseisvumise aastaks on riik nende juhtimisel jõudnud seisu, millest väljapääsemiseks tuleb kurssi muuta. See omakorda tähendab seda, et peame asju tegema omamoodi, mitte nii, nagu meile Brüsselist või Moskvast tahetakse ette kirjutada.
Aastal 2016 peame me kõik – see tähendab nii mina, teie kui kogu eesti rahvas – ärkama ja mõistma, et ilma julguseta, ilma oma vabadust ning väärikust kõrgele tõstmata pole meil paremale elule lootust.
Oleme üheskoos see Suur Tõll, kes maad päästma tõuseb!
