Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme pöördub aasta alguses kõigi erakonna liikmete ja ka toetajate poole innustava kõnega.
“Kallid erakonnakaaslased! Astume uude, 2019. aastasse. Edu ja õnne teile kõigile eelseisvaks 365 päevaks!
Eelmisele aastale tagasi vaadates võime öelda, et see oli võitluslik, kuid meie erakonnale igati edukas. Kasvatasime nii oma liikmeskonda kui toetusnumbreid ja jõudsime ilmselgelt ka positsiooni, kus just meie oleme need, kes määravad Eesti Vabariigis poliitilist agendat. Ja seda vaatamata asjaolule, et oleme riigikogus Keskerakonna ja Reformierakonnaga võrreldes väike fraktsioon. Mis puutub opositsioonis olemisse, siis siin oleme sisuliselt üksi – ja taas mängu määrav jõud – sest Vabaerakond on elav surnu ning pikka aega võimul olnud Reformierakond ei saa ikka veel aru, et on opositsioonis, mitte valitsuses. Pealegi peab Reformierakond valitsust kritiseerides ju tegelikult kritiseerima kõike seda, mida nad ise enne võimult kukkumist tegid.
Me võime tõelise rahuloluga tõdeda, et paljuski tänu meie südile esinemisele on Eesti avalikkus eurosireenide unest ärkamas. Üha enamad inimesed kahtlevad kogu selle vasakliberaalse propaganda õigsuses, mida nii kartellierakondade poliitikud, nende politoloogidest suuvoodrid kui peavoolumeedia lakkamatult tiražeerivad. Kriitiliselt hinnates ei tegele kogu see seltskond ju muuga, kui EKRE vastase kambakaga. Selles üha enam ja enam aga ebaõnnestudes.
Ma tahan siinkohal kõiki meie liikmeid ja toetajaid tänada kindlameelsuse eest, mida te selles nõiajahi õhkkonnas ilmutanud olete! Ma olen alati kohmetunud, aga südames ometi siiralt tänulik, kui minu juurde astuvad poes või tänaval võhivõõrad inimesed, kes avaldavad toetust ja tunnustust, kes kinnitavad, et nende hääl eelolevatel valimistel tuleb meie erakonnale ja kes ütlevad, et nad ei usu enam ammu kõike seda, mida peavoolumeedia ja konkureerivad poliitikud meie kohta räägivad. Tõde tõuseb, vale vajub!
Oma osa selles, et peavoolumeedia, mis nii väga armastab kritiseerida libauudiseid ja räägib tõejärgsest ajastust, oma usaldusväärsust järjest kaotab, mängib kindlasti ka meie edukus sotsiaalmeedia hõlvamisel, aga samuti alternatiivsed uudisteportaalid Objektiiv ja Uued Uudised. Me ei kavatse võitluses Eesti kui rahvusriigi eest siiski vaid nende platvormidega piirduda. Paigalseis on tagasimineks ja sellega ei saa me leppida.
Aasta 2018 läheb kindlasti ajalukku sellega, et meil on õnnestunud fookusesse tuua Eesti suveräänsuse, täpsemalt suveräänsuspuude teema, aga samuti fakt, et mistahes Eesti Vabariigi võimuharud – riigikogu, valitsus, president, justiitsinstitutsioonid, eriteenistused – ei lähtu praktikas enam Eesti Vabariigi põhiseadusest. Olgu selle näiteks kooseluseadus, mis rakendusaktide puudumisest hoolimata riigikohtu poolt kehtivaks tunnistati, Eesti ülikoolide inglisekeelestumine ning tuhandete kolmandast maailmast pärit nn. üliõpilaste import, slaavi massidele ajutise tööjõu sildi all uste avamine või Marrakechi leppe ümber puhkenud võitlused-väitlused, aga samuti endeemiliseks muutunud korruptsioon, mille kõige karjuvamaks näiteks on Danske rahapesu.
Me oleme väga selgelt ja printsipiaalselt näidanud: erinevalt sellest, mis on kirjas meie põhiseaduses, ei ole tänane eesti enam ei õiglane ega õigusriik. Ja see on otsene oht meie rahvuse püsimisele.
Asjad asetuvad õigesse paika pikas perspektiivis ja kriitilise massi olemasolu korral. Kõik eespool toodud näited ja paljud muud sündmused-otsused-protsess kinnitavad meile veenvalt: kui eesti rahvas kollektiivselt osundatud suundumuste vastu üles ei tõuse, on meie riik järgneva paarikümne aasta pärast mitte enam rahvusriik, mitte enam meie, eestlaste rahvuskodu, vaid Estonia nimeline, sihikindlalt ja küüniliselt välja vahetatud rahvaga europrovints, kus mitte rahva, vaid rahvusvahelise süvariigi poolt paika pandud illegitiimne klikk võimu teostab.
Siinkohal jõuamegi tagasi algavasse aastasse. See saab olema kriitiline. Eelseisvad valimised on teelahe. Me otsustame siin, kas olla või mitte olla. Andes toetuse tasuta asjade virvatuledega mängivale Keskerakonnale, Eesti Euroopa viie vaesema riigi hulka viinud Reformierakonnale, libaisamaalisele Isamaale või orwellikku “vabariiki”, kus tõde on vale ja vale tõde kehtestada püüdvatele sotsidele, valib Eesti rahvas tee olematuse poole. Valides ainsana Eesti kui rahvusriigi ja meie põhiseaduse elluviimise eest seisva Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, valib rahvas raske, aga lõppkokkuvõttes ainuvõimaliku olemise tee.
Usku, lootust ja armastust kõigile! Sest: kui Jumal on meiega, siis mis saavad need teised meie vastu!”
