Head erakonnakaaslased!
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond sai just 10-aastaseks. 24. märtsil 2012. aastal ühendasid oma jõu pika ajalooga erakond Rahvaliit ning väike, aga südikas ja ideedest pragisev Eesti Rahvuslik Liikumine. Nende inimeste kokku saamine, nende organisatsioonide ühitamine, nende ideede edasi kandmine sünnitas uue kvaliteedi Eesti poliitikas. Seda kvaliteeti, seda võitluslikku vaimu, tahet Eesti eest seista hakati ellu viima märgi all, mis on tänaseks kõige tuntum märk Eestis üldse – EKRE! Rahvaliidu nime all oli erakonna toetus enne muudatusi valijate hulgas kolm protsenti. Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal oli esimestel kuudel toetusprotsent ilus ümmargune null. Algus oli tehtud, edasi sai minna ainult tõusuteel. Ja seda oleme me tõesti teinud.
2012. aastal võttis kongress vastu poliitilise avalduse, mis on ajatestile vastu pidanud. Tõstan esile mõned lõigud. Ütlesime järgmist:
„Puudub erakond, kes esindaks eesti rahvast, meie rahvuslikke huve ja traditsioonilisi püsiväärtusi. Klassikalises poliitikas mõistetav rahvuslik-konservatiivne tiib on tühi. Riigikogus ja valitsuses on esindatud parem- ja vasakliberaalsed, samuti sotsialistlikud ideed, mille kohaselt kodanik on vaid statistiline ühik või maksumaksja, parimal juhul teenuse tarbija. Ühiskond pole mitte kiivas paremale või vasakule, vaid ultraliberalismi.“
Tõepoolest, viimase kümne aastaga oleme me Eesti poliitika raskustelje täielikult ümber tõstnud. Mitte ainult ei täitnud me edukalt ära seda suurt tühimikku poliitilisel maastikul, vaid meie erakonna tulek on tekitanud selge alternatiivi liberaalsele globalismile ja ka vastandumise sellele äärmuslikule ideoloogiale. Oleme toonud poliitilistesse vaidlustesse ja valikutesse tagasi rahvuse, keele ja kultuuri teemad. Normaalse perekonna kaitse teemad. Me oleme halastamatult paljastanud, et meil on küll mitme erineva nime all esinevad, kuid sisuliselt sama asja ajavad euroliberaalid, kes töötavad palehigis selle nimel, et muuta Eesti multikultuurseks, globaalseks europrovintsiks.
Kuni meie tulekuni vaidlesid liberaalid omavahel, kui kiiresti ja kui innukalt lammutada rahvusriiki nii Brüsseli kui Moskva huvides. Nüüd vaidlevad nad omavahel, kuidas meist küll paremini jagu saada. Oleme muutnud kogu Eesti poliitikat selle kaudu, et sundinud kõiki teisi näitama positsioone küsimustes, mida enne maha vaikiti ja ühiselt vaikides rahva selja taga ära taheti teha.
Samuti ütlesime kümne aasta eest: „Rahvuskonservatiividena näeme Eestit tervikuna, mõistame vajadust ühiskonna tasakaalustatud ja stabiilse arengu järgi, välistamata seejuures vajalikke uuendusi või eitades vajadust olla avatud maailmale. Eriti mõistame aga, et rahvast koos tema kultuuriga kannab edasi terve ja tugev perekond ning jõukuse ja heaolu aluseks on kodumaine majandus.“
Võitlus tugeva, normaalse perekonna eest on aastatega muutunud üha tähtsamaks. Ja võitlus kodumaise majanduse eest, selle eest, et me suudaks ise toota oma energia ja oma toidu, pakkuda korraliku palgaga tööd nii linnades kui ka väikestes maakohtades, on koroonakriisi ning sõjasanktsioonide taustal saanud isegi liberaalidele kõva hilinemisega selgeks. Meie teadsime seda kogu aeg ning tegutsesime selle nimel ka valitsuses olles.
Olen olnud meie erakonna ehitamise juures algusest peale. Istunud lugematutel koosolekutel, aidanud kirja panna meie programmi ja põhikirja, valimisplatvorme ja volikogude ning kongresside avaldusi. Olen selle aja jooksul näinud truid erakonnakaaslasi, kes aitasid parteid vedada juba enne mind, olid meie uue alguse juures algusest peale ja kes tänase päevani on erakonna raudvara. Olen näinud tulemas uusi inimesi, täis õhinat ja usku tulevikku. Olen näinud ka väsimist ja läbi põlemist, ütlemist, et minu panus on antud, las edasi teevad nooremad. Kõik see kokku on üks suur, kasvav ja elav organisatsioon. Kõik see kokku ongi EKRE. Ja kõigile neile inimestele tahan ma öelda suure-suure tänu! Ainult koos, ainult paljukesi, ainult veendumuse jõul, on võimalik teha seda, mida meie oleme teinud.
Meie viimane suur ühine tegu oli poole aasta eest läbi viidud kohalike valimiste kampaania. Tegu oli meie erakonna suurima ettevõtmisega üle aegade, kus tegime erakordselt tugeva tulemuse. Meie erakonna lipu all astus valimistulle 1370 ekrekat. Panime välja 86 valimisnimekirja. Saime volikogudesse 245 saadikut. Sõlmisime võimukoalitsioonid 17 omavalitsuses. Eestis on vaid mõned üksikud omavalitsused, kus meie erakonna esindaja puudub volikogust ja kogu selle ettevõtmise tulemusel on meil sisuliselt täidetud endale seatud eesmärk teha igasse omavalitsusse erakonna rakuke ehk osakond.
Tähelepanuväärne on, et meie volikogu liikmete hulk on täpselt sama suur kui Reformi- ja Keskerakonnal ja ligi kaks korda suurem kui Isamaal. Seda hoolimata asjaolust, et me kulutasime pea kolm korda vähem raha võrreldes Reformierakonnaga ja pea kaks korda vähem raha võrreldes Keskerakonna ning Isamaaga. Ma kordan oma seisukohta: kohalike valimiste võitjad olime meie. Palun kongressil teha üks vägev aplaus kõigil neile, kes andsid oma panuse meie edusse! Ent uskuge, meie suurimad saavutused on veel ees.
Vähem kui 11 kuu pärast on Riigikogu valimised. Meie erakonnal on siin selge eesmärk: võit! Võit, et teha ise valitsus. Ja igal erakonna liikmel on selge ülesanne: anda oma panus võidu heaks! Järgmise 11 kuu jooksul on igal ringkonnal ja osakonnal vaja ellu viia oma tööplaan, iga riigikogu kandidaat peab tooma endale sellise hulga hääli, et lisaks endale aitab ka erakonnal tulemust võtta, iga liige peab leidma viisi kaasa lüüa meie ühise edu saavutamiseks.
Kallid sõbrad!
Valimisi ei pea me võitma mitte enda pärast, vaid meie Eesti pärast. Eesti seisab silmitsi väga tõsiste kriisidega, mis paneb proovile nii meie erakonna kui kogu rahva. Ja karm tõsiasi on see, et meie erakond on ainus ja parim lootus eesti rahva tuleviku tagamisel.
Meil on vaja toime tulla kolme suure raskusega. Esimene neist on elukalliduse tõus. Teine neist on sisemine ja väline rahu, Eesti inimeste turvalisus. Ja kolmas neist on immigratsioonikriis ning selle kriisi tõttu akuutselt ohtu sattunud rahvusriigi tugevdamine. Kõigele lisaks peame tagama, et lisaks sellele, et Eesti riik oleks vaba, on vabad selle riigi sees ka Eesti inimesed.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on alati seisnud jõukuse, majandusvabaduse, madalate maksude, vähese bürokraatia ja väikeettevõtluse eest. Me teame, et just see on parim viis tekitada ühiskonnas rohkem jõukust ja endaga hästi toime tulevaid inimesi. Just selle pärast oleme surunud läbi maksualandusi kütusele ja esitasime Riigikogus menetlusse eelnõu gaasi, bensiini, diisli ja kütteõli aktsiiside viimiseks miinimumini, samuti nende kaupade käibemaksu alandamiseks viie protsendi peale. Olukorras, kus inflatsioon on 15 protsendiga tõusnud 26 aasta kõrgeimale tasemele, peab riik astuma jõulisi samme hinnatõusu maha surumiseks ning tarbimismaksude alandamine on siin kõige tõhusam lahendus.
Näeme, kuidas juba praegu on hinnatõusud hakanud järsult vähendama inimeste elatustaset. Juba eelmisel sügisel oli selge, et energiahindade tõus tekitab massilist vaesust. Nüüd on elektri- ja küttehindadele lisaks tõusnud ebanormaalsele tasemele ka kütused, toit ja kinnisvara. Inimesed, kes ennegi kehvalt elasid, on muutunud mõne kuuga abivajajateks. Inimesed, kes seni mõistlikult või lausa hästi toime tulid, avastavad, et nad ei tule enam oma rahadega välja. Pöörane hinnatõus ja sellega paralleelselt toimuv raha odavnemine on tekitanud Eestis elatustaseme languse, mis järjest süveneb. Viie rikkama hulka saamise asemel liigume ennaktempos massilise vaesuse poole. Näpuotsaga tehtud palga- või pensionitõus ei suuda kuidagi pidada sammu hinnatõusudega ja inimesed jäävad vaesemaks hoolimata sellest, et nende sissetulekud on justkui suurenenud.
Üks põhjus on siin kahtlemata suurriikide majandus- ja rahapoliitika, mida meie ei saa mõjutada, aga mis meid otseselt mõjutab. Lõputul rahatrükil on inimeste elatustasemele selgelt negatiivne mõju. Väga oluline põhjus energiakriisile ja hinnašokkidele on ka väärastunud ideoloogilistele dogmadele rajatud rohepoliitika. Eesti liberaalse valitsuse innukus ohverdada Eesti inimeste heaolu roheradikaalide rõõmuks on mõistusevastane. Koroonakriis ja Vene-vastased sanktsioonid võimendavad tarne- ja hinnaprobleeme veelgi. On arusaadav, et kõiki maailmamajanduse liikumisi ei kontrolli Eesti valitsus, osad hinnad ja poliitikavalikud lihtsalt ei ole meie teha. Mis ei ole arusaadav, ega ka mitte aktsepteeritav, on see, kui Eesti valitsus ei tule oma inimestele ja ettevõtetele neis kriisides appi.
Meie teame, kuidas oma inimesi aidata. Oleme seda valitsuses olles näidanud. Vaja on alandada tarbimismakse, et suruda hindasid alla. Tuletan meelde, et kui EKRE oli valitsuses, oli Eestis hinnalangus üks Euroopa suurimaid, muide. Vaja on loobuda CO2 kauplemissüsteemi nimelisest räkitist ja kehtestada elektrile reguleeritud hind, et kodumajapidamised ja tootmisettevõtted saaks energiat odavalt. Vaja on jõuliselt ja kompromissitult pressida kütusemüüjate kartelli, et nad ei võtaks kriisi varjus pööraseid kasumeid kütuselt. Kui muud moodi ei saa, siis kehtestada sõja ajal ka kütustele riiklik hinnapiir.
Vaja on sundida Põhjamaade pankasid kohtlema Eesti kliente sama viisakalt, kui koheldakse oma kliente Rootsis või Taanis. Kohe on vaja muuta planeeringuseadust, et oma kodu ehitamine toimuks kiiresti ja odavalt. Samas peab riik toetama noortel peredel veerandi ulatuses kodulaenu kustutamist iga lapse sünniga, sest just nii saame me üle oma demograafilisest kriisist, tekitame uue põlvkonna omanikke ning võimaldame noortel saada oma kodu.
Loomulikult peab riik tõstma pensioneid, sest tänaste hinnatõusude juures ei tule väga suur osa meie pensionäridest enam lihtsalt mitte kuidagi toime.
Meie erakond on ettevõtlust, eriti väikeettevõtlust toetav, sest see on majanduse selgroog. See on ka majandusmudel, kus võimalikult paljud inimesed on iseendaga toime tulevad ja vabad. Teiselt oleme me ainus erakond, kes on päriselt, sisuliselt seisnud töövõtjate eest, võideldes väsimatult vastu Eesti muutmisele odavtööjõul toimivaks pool-arengumaaks. Mul tuleb iga kord, kui Kaja Kallas või mõni teine reformierakondlane hakkab rääkima nuti-Eestist või targast majandusest, valugrimass näole, sest oma tegelike otsustega avada tööturgu järjest rohkem odavtööjõule Aasiast, Aafrikast ja slaavi riikidest, teevad nad Eestit iga päev mahajäänumaks ja vaesemaks. Ma küsin inimestelt, kes valivad sotse või Keskerakonda: mis on vasakpoolsete parteide toetamise mõte, kui ainus erakond, kes koos ametiühingutega töövõtjate huvide eest seisab, on paremkonservatiivne EKRE?
Riik, mille majandus toimib orjatööjõul, ei saa olla innovatiivne. Selles riigis ei saa kasvada tootlikkus ega reaalpalk. Ta ei ole konkurentsivõimeline välisturgudel. Ja sellises riigis muutub pensionite maksmine üha keerulisemaks, sest madala tootlikkuse, väikeste palkadega ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimetu majandus ei tekita iial piisavat maksutulu, et pidada üleval kvaliteetseid avalikke teenuseid nagu arstiabi, koolivõrk, päästekomandod või elamisväärne pension. Aus ja tasakaalus tööturg, milles ettevõtjad ja töövõtjad mõlemad tunnevad, et nende pikaajaline majanduslik heaolu on vastastikkuse kasuga tagatud, on sidusa ja tasakaalus ühiskonna nurgakivi. Ilma selleta ei edene kuidagi ühiskondlike lõhede vähendamine. See on just see, millest rääkisime kümme aastat tagasi oma kongressi avalduses.
Massiline odavtööjõu sissevool seab löögi alla meie enda inimesed. Juba praegu on Eestis 45 000 töötut. Vähem kui kuu ajaga on tööturule lisandunud kümned tuhanded uued tööotsijad, kellel ei ole eesti keele oskust, kes on nõus töötama miinimumpalga eest ja lepivad hoopis kehvemate töötingimustega kui eesti töötajad. Me näeme juba praegu, kuidas paljud tööandjad vallandavad või koondavad oma seniseid töötajaid, et võtta asemele oluliselt väiksema palganõudega ukrainlasi. See on küüniline, julm ja alatu nii meie inimeste suhtes kui ka loomulikult ka nende inimeste suhtes, kes on just põgenenud pommirahe, tapmiste ja vägistamiste eest. Kohelda sõja eest põgenevaid ukrainlasi siin orjatööjõuna on kõige moraalitum tegu, mida võib ette kujutada. Ometi just seda Reformierakond täna teeb.
Oleme kategooriliselt vastu välismaalt Eestisse saabuvale odavtööjõule, selle asemel tuleb Eesti majandust suunata kõrge tootlikkuse, kõrgete palkade, kõrge ekspordivõimekuse ja kõrge maksutulu rajale. Just siin peitub meie jõukuse võti. Veelkord: kategooriline ei immigratsioonile, kaasa arvatud tööjõu immigratsioonile! Seisame oma inimeste eest!
Peame aru saama ka sellest, et töörände kaudu tekkinud immigratsioon ohustab meie rahvusriiki. Juba enne Ukraina sõda saabus Eestisse igal aastal oluliselt rohkem immigrante, kui neid siit ära läks. Peamiselt just Venemaalt, Valgevenest ja Ukrainast, aga ka Bangladeshist, Afganistanist, Nigeeriast ja mujalt. Põhimass immigrante on sarnaselt Nõukodude ajale vene emakeelega. Nüüd, Ukraina sõja ajal on meile saabunud mõne nädalaga üle 30 000 inimese Ukrainast. Tähelepanuväärne on aga, et meile on saabunud umbes sama palju inimesi ka Venemaalt, kasutades selleks eelkõige turismiviisat. Juba enne sõda oli Eestis umbes 40 000 ukrainlast ajutiste elamis- ja töölubadega, see arv on nüüd pea kahekordistunud.
Eesti on muutumas venekeelseks meie silme all loetud kuudega. Eesti keele positsioon teeninduses, omavalitsustes, meditsiinisüsteemis või isegi koolides on lühikese ajaga katastroofiliselt halvenenud. Juba kuuleme ettepanekuid, kuidas peaksime loobuma keelenõuetest ja leppimagi kakskeelse riigiga. Sotsid on lausa vastava eelnõu riigikogu menetlusse andnud. Rahvusriigi hävitajad tegutsevad uue ja varjamatu innuga. Me ei ole sellega nõus! Me ei lase sellel sündida! Kui jätkuvad praegused immigratsiooni- ja sündimustrendid, jääme vähemusrahvaks omaenda kodumaal käegakatsutavas tulevikus. Kui halvenevad majandusolud ja põlisrahva suhtes vaenulikumaks muutunud elukeskkond peaks aga suurendama eestlaste väljarännet, juhtub see juba lähitulevikus. Meie erakonna jaoks ei ole see lihtsalt vastuvõetav. Me seisame Eesti eest!
Kahjuks ohustab meid lisaks sisemisele ohule ka välisoht. Ukraina sõda näitab, et meie erakonnal on kogu aeg õigus olnud, kui oleme pidanud Venemaad meile ohuks ja nõudnud riigikaitse tugevdamist ning viienda kolonni neutraliseerimist. Ukraina võitleb praegu kõigi nende riikide vabaduse eest, kes on Putinil järgmisena nimekirjas. Meil ei ole mingeid illusioone Venemaa olemuse suhtes. Näeme seda praegu Butšas. Pildid vägistatud ja piinatud naistest ja lastest, pildid kuklalaskudega hukatud meestest, ellujäänute jutustused laste silme all tapetud isadest ja tunde kestnud emade grupivägistamisest panevad kivist südame ka karjuma. Praegu on just õige aeg tunda õiglast raevu ülekohtu ja julmuse vastu. Praegu ei tule nõuda mitte rahu, vaid loomastunud vaenlase purustamist. Palvetame võidu eest, mitte rahu eest.
Kahjuks ei ole Butša ja nii paljude teiste Ukraina linnade või külade õudused midagi uut. Igal eesti perekonnal on rääkida samasuguseid lugusid. See on seesama Vene armee, kes 1941. aastal Eestist taandudes oma hävituspataljonidega tappis, vägistas, rüüstas. See on seesama Vene riik, mis 1945. aastal Saksamaad „vabastades“ tappis, vägistas, rüüstas. See on seesama vene rahvas, kes viis ellu Stalini küüditamisi, Beria piinamisi, eestlaste, poolakate, ungarlaste ja tšehhide vabaduse verre uputamist. See on seesama šovinistlik mentaliteet. See on võigas ja verd tarretama panev, paraku mitte üllatav. See ongi meie põlisvaenlane.
Ka meil elab selliseid inimesi küll. Ukraina sõja taustal ei saa, ei tohi enam valetada endale, et kõik siin olevad mitte-eestlased on Eestile lojaalsed. Suur hulk muidugi on. Me oleme nad omaks võtnud, sest nemad on omaks võtnud Eesti. Nad on ära õppinud eesti keele, peavad Eestit oma kodumaaks, identifitseerivad end Eesti venelastena või Eesti ukrainlastena. Nad näevad oma tulevikku vabas Eestis. Me näeme neid inimesi enda kõrval ja enda keskel iga päev. Me oleme neid tervitanud oma erakonnaski.
Paraku näeme enda kõrval ja enda keskel ka inimesi, kes kiidavad avalikult Venemaa sissetungi Ukrainasse, vehivad Georgi lintide ja Z tähtedega. Taoliste inimeste tegevusele ei ole õigustust, need inimesed ei pea saama elada edasi Eestis. Nad tuleb riigist välja saata. Eesti Vabariigi 104. sünnipäeval saabus viimaks hetk, kus kõik siinsed mitte-eestlased peavad valima, kas nad on Eesti poolel või mitte. Ja need, kes valivad vale poole, peavad mõistma, et neil siin tulevikku ei ole.
Häda on selles, et Eestil ei ole täna valitsust, mis oleks võimeline või tahteline meid sisevaenlase eest kaitsma. Kaja Kallase jaoks ei ole Urkaina sõda mitte eksistentsiaalne kriis, kus tuleb palavikuliselt tegutseda oma rahva turvalisuse nimel, vaid võimalus oma mutta vajunud populaarsust upitada teiste riigijuhtidega ühispilte tehes. Reformierakonna jaoks on sõda suurepärane PR-sündmus, mille varjus ellu viia oma ammuseid unistusi odavtööjõust ja vihakõnest. Mitte et Reformikond ei tegeleks usinasti sisevaenlase otsimisega, lihtsalt sihtmärk on vale.
Selle asemel et tegeleda viienda kolonniga, leiavad kõikvõimalikud reformarid, et EKRE-t tuleks deputiniseerida ja vaktsiinivastaseid koertega taga ajada. Kaja Kallase valitsus oskab ja julgeb teha jõudemonstratsioone õblukese naise kallal, kes mängib tšellol eesti hümni, Kristian Jaani oskab ja julgeb alandada piimamannergut klõbistavat habemikku, korraldades talle kehaõõnsuste läbiotsimise välja mõeldud ohtudega võitlemiseks. Elmar Vaher oskab ja julgeb saata kaheksa bussitäit hambuni relvastatud eriüksuslast sulgema MEM Cafed või saata kopteritega toetatud maskis mehi jalaga uksi maha lööma Jaan Hatto metsamajakeses, et kinni püüda kohtusse mitte ilmunud Meelis Kaldalut, aga üheksandal mail ei oska ega julge Kaja Kallas, Kristian Jaani ja Elmar Vaher mitte midagi ette võtta, et Butša võikuste toime panijaid lillede ja viinavõtmisega Tallinna kesklinnas ei austataks. Sõnum on ju selge: meie tänane valitsus julgeb eestlastele nuia anda ja kohta kätte näidata, genotsiidi heroiseerivaid vene šoviniste ei julgeta aga puutuda.
Mul on valitsusele selge ja nõudlik sõnum: 9. mail keelake kõik Eesti-vastased, Ukraina-vastased, venemeelsed rahvakogunemised ära. Ei mingeid lilli mõrtsukatele! Vastasel korral kinnitate te ka sõjaolukorras seda, mida näitasite koroonakriisis: teie prioriteet ei ole mitte Eesti riigi julgeolek ja eesti rahva turvalisus, teie prioriteet on liberaalse totalitarismi kehtestamine.
Meie prioriteet on kogu aeg olnud Eesti riigi julgeolek ja eesti rahva turvalisus. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ütles oma 2015. aasta valimisprogrammis nii: on aeg …taastada sõjaväestatud piirivalve, ehitada välja füüsiline piiribarjäär Eesti–Vene kontrolljoonel; luua Eestile kaks tankipataljoni ja soetada keskmaa õhutõrje kompleksid, luua tugev rannakaitse; ütlesime, et on aeg saata riigist välja riigivastase tegevusega seotud või rahvuslikku vaenu õhutavad välismaalased ja tühistada sellistele isikutele naturalisatsiooni korras antud kodakondsus; et on aeg sulgeda Eesti-vaenulikku propagandat vahendavad infokanalid. Samu seisukohti kordasime 2019. aasta valimistel ja valitsuses olles asusime ka selle nimel tööle. Meil on erakonnas kindraleid ja kolonele, kes on aastaid rääkinud mida ja kuidas peab Eesti tegema, et olla võimeline end kaitsma.
Tänase päeva seisuga pole kahtlust, et EKRE on kõige tugevama riigikaitselise kompetentsiga erakond Eestis. Eesti arendab praegu oma rannakaitset välja tänu sellele, et me valitsuses olles selle pea vägisi läbi surusime. Martin Herem võib ju avalikkust eksitada palju tahab, aga fakt on see, et me nõudsime keskmaa õhutõrjet ka valitsuses olles ja fakt on seegi, et tema sõdis sellele kümne küünega vastu. Nii nagu on fakt seegi, et veel eelmise aasta lõpul ei olnud Kaitseministeerium ja kaitseväe juhataja nõus panema õhutõrjet riigikaitse arengukavasse. Veel märtsi alguses raiusid Jürgen Ligi ja Kalle Laanet, et ei õhutõrjet ega üldse mingeid uusi võimekusi pole vaja.
Seesama Jürgen Ligi, kes kaotas ära sõjeväeluure, püüdis ära kaotada ajateenistust ja läks siis edasi valvama rahapesu üle. Veel aasta tagasi tegelesid Kaja Kallas, Keit Pentus-Rosimannus, Kalle Laanet ja Martin Herem riigikaitse kärpimisega. Sama seltskond jätkas riigikaitse õõnestamist oma sõgeda sundvaktsineerimisega, vallandades riigikaitsest sadu kõrgelt kvalifitseeritud ja motiveeritud inimesi. Miks ma seda kõike meelde tuletan? Sest Reformierakonnal on pikk ja häbiväärne ajalugu Eesti riigikaitse nõrgestamisel. Neil puudub usutavus ja usaldusväärsus riigikaitse küsimustes. Asjaolu, et nüüd üritatakse avalikkust ahhetama panna sadade miljonite lubamisega, on välisel survel tekkinud samm õiges suunas ning kahtlemata ka omakasupüüdlik partei upitamine, aga ei anna veel põhjust uskuda, et nad on oma olemuselt muutunud.
Seda enam et Reformierakonnal lasub sünge kahtlusevari Vene asja ajamises. Miks küll on läbi aastate nõrgestatud riigikaitset? Miks küll on läbi aastate kärbitud ja lihvitud siseturvalisust? Miks küll on aastaid ja aastaid tegeletud rahvusliku lõhestamise ja vastandamisega Eestis, samas keeldutakse praegu midagi ette võtmast, et vene kodanikelt relvi ära korjata, et takistada riiki sisenemast agressiivselt kremlimeelsetel inimestel, et keelata agressiooni ülistamiseks miitinguid pidada?
Kas ei peitu vastus mitte selles, et tänane peaministripartei on lootusetult ja parandamatult end sidunud Venemaaga siis, kui oma rahaahnuses tegeles VEB-fondi skeemidega ja aastaid hiljem lasi enda valvekorra ajal Eestist läbi voolata ajaloo ühel suurimal rahapesul? Miks küll seesama partei oli täielikus hüsteerias, kui mina rahandusministrina pressisin rahapesu uurimisi? Paneme siia juurde tööjõupoliitika kaudu Eesti massilise venestamise ja hariduspoliitikas eestikeelse hariduse nurjamise ja küsime: kes tegelikult on Eestis kõige kasulikum Kremlile?!
Head erakonnakaaslased!
Nagu näete, meie tööpõld on lai. Nii elukalliduse plahvatusliku kasvuga toime tulemisel, riigi julgeoleku eest seismisel, Eesti rahvusriigi kaitsmisel kui ühiskonna vabana hoidmisel pole Eestis kellegi teise peale võimalik loota, peale meie erakonna. Me saame sellega hakkama, sest me teame, et meid toetab väga suur osa ühiskonnast. Normaalne osa ühiskonnast. Teeme seda tööd oma kalli Eesti heaks siis ühiselt ja teeme seda rõõmuga.
Eesti eest!
