Martin Helme kõne EKRE kongressil Pärnu kontserdumaja 10. juunil 2023.
Head erakonnakaaslased!
Ma ei arva, et ma olen ainus inimene Eestis, kes saab või peab juhtima Eesti Konservatiivset Rahvaerakond. Meie ridades on küll ja küll häid ja võimekaid poliitikuid, kes saaks selle tööga suurepäraselt hakkama. Tänagi on üks neist esile astunud ja pakub konkurentsi.
Küll aga arvan ma, et ma olen kindel tagatis sellele, et meie erakond püsib relevantne ja seisab järeleandmatult vastu globalistlikule, liberalistlikule perverteerunud ja korrumpeerunud võimuhullule revolutsioonilisele eliidile. Minu asemel võib EKRE-t juhtida nii mõnigi teine inimene, aga vähe on neid, kes seisavad sama kindlalt ja vankumatult liinil, mis meid eriliseks teeb.
Peale valimisi püüdsid meie poliitilised vastased meile selgeks teha, et kui me ainult oleks olnud toetavamad homoabielude suhtes, siis oleks paremini läinud. Kui me ainult oleks pooldanud rohepööret, siis oleks rohkem hääli saanud. Kui me oleks toetanud eesti venestamist Ukraina pagulasteks nimetatud venekeelsetega, vaat siis! Ja peaasi, et me ei kritiseeriks Euroopa Liidu võimukaaperdamise ja Euroopa Ühendriikide ehitamise plaane, küll me siis alles oleks popid. Kahjuks võtsid nii mõnedki liikmed ja toetajad selle vastaste poolt meile ette söödetud enesealanduse ja meid liberaal-globalistlikuks erakonnaks pöörava propaganda omaks ja hakkasid seda korrutama. Kallid liikmed! Rohkem enesekindlust, rohkem eneseusku! Me oleme üks suurimaid ja populaarsemaid erakondi Eestis, me ei pea midagi häbenema ega kellegi ees vabandama! Ühelgi liberaalil pole moraalset üleolekut meid noomida või õpetada. See, kui kellelegi meie teod või sõnad ei meeldi ei ole mitte meie probleem, vaid nende probleem.
Ma siis nüüd ütlen, kuidas on. Seni, kuni mina juhin Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda, ei hakka me toetama homopööret, rohepööret, sundsüstimist, laste füüsilist ja vaimset rituaalset ohverdamist transsoolisuse kurjuse kultusele, me ei hakka nõustuma Eesti venestamisega ega Eesti relvitustamisega isegi siis, kui seda tehakse Slava Ukraina karjudes. Me ei hakka olema innukad Kolmanda maailmasõja käivitajad, me ei paku end usinalt välja selle sõja lahingutandriks. Me ei hakka nõustuma Euroopa Liidu ülemvõimu kehtestamisega meie suveräänsuse üle ega Klaus Schwabi ja Maailma majandusfoorumi soovitusega süüa liha asemel putukaid ning liikuda auto asemel jala või jalgrattaga. Ei hakka!
Me oleme ainus erakond Eestis, mis seisab Eesti põhiseaduse eest. Eesti suveräänsuse eest. Eesti kui rahvusriigi eest. Eesti kui vaba riigi eest, kus saab vabalt nii suud pruukida, ettevõtlust arendada kui piiramatult liikuda. Süüa nii rasvast ja ebatervislikku toitu, kui süda lustib. Me oleme erakond, kes seisab risti jalus ees end progressivistideks nimetavatel globalistidel, kes soovivad meilt ära võtta meie vabadust, meie raha, meie ainulaadset rahvuslikku kultuurikeskkonda. Kes soovivad meilt ära võtta meie lapsed ja anda need homopaaridele või transmutileerijatele rappida. Ei ole nõus!
Need, kes nõuavad, et EKRE muutuks taltsamaks, oleks vähem võitluslik, soovivad meid tegelikult suunata rajale, mille lõpus on kodustatud opositsiooni reservaat. Jah, sarnaselt Isamaale võid aeg-ajalt joriseda mingite valitsuse otsuste üle. Võid saada riigi rahakassa juurde ja sealt endale ja sõpradele paremat elu tagada. Aga mitte kunagi ei tohi reservaadist välja eksida ainuõigeteks kuulutatud teemadest valesti rääkides. Ja mitte milleski ei tohi tegevus ohustada innukat marssi rohe-lillat utoopiat pakkuva globaalse valitsuse võimu alla. Meie asi – meie ülesanne, lausa püha kohus – on olla vastupanu keskus sellele õõvastavale ja inimvihkajalikule poliitikale. Jah, homoabielude kehtestamine on loomuvastane ja inimvihkajalik. See on lapsi ohverdav ja rahvust väljasuremisele suunav. Jah, sõnavabaduse maha surumine vihakõne jutuga on vaba ühiskonda lõpetav ja totalitarismi kehtestav. Vihakõnest rääkijad näitavad ise üles viha vabaduse ja eriarvamuse vastu, viha ja raevu inimeste vastu, kes julgevad kritiseerida võimu haaranud märatsevaid liberaale. Sallivuse maskid on langenud, nende tagant paljastus vihast moondunud lõust. Jah, ma räägin Signe Riisalost ja Liisa Pakostast ja kogu sellest jõugust, mis meid, normaalseid inimesi kanna alla suruda üritab.
Ma mõistan ahvatlust saada armulikult kiita oma vastastelt. Ma näen, kui väga inimesed ihalevad saada patsutust õlale meediast, kes siis kui vaja on, siis kui see loeb ehk enne valimisi, teeb kõik endast oleneva, et meil halvasti läheks. Küll pärast valimisi võib jälle teeselda, et tehakse ajakirjandust ja ollakse ajakirjanikud, mitte liberaalse režiimi lakeid ja propagandistid. Aga see ihalus on hukutav. Me ei hakka kunagi saama kiita oma vastastelt seni, kuni me ei tee neile meelepäraseid asju. Ja kui hakkame tegema neile meelepäraseid asju, siis pole meid kellelegi enam vaja. Ei neile, kes meid on teinud endasarnaseks ega neile, kes on pannud oma viimase lootuse meie erakonnale. Tee, mille peame valima on mitte kergema vastupanu tee, kus faustilikus tehingus oma hinge eest saame kiita vastastelt, vaid teadlikult raskem tee. See on tee, kus meile loobitakse iga päev kaela solki ja kogu aeg kodarasse kaikaid. Me valime selle tee, mitte selle pärast, et ta on raske, vaid selle pärast, et ta on õige.
Valimistel lubasime, et me päästame Eesti. Eesti vajab päästmist nüüd veelgi rohkem. Meie loosung oli õnnestunud, see kõnetas valijad ja tõi meile rahva toetuse. Meie toetus oli neli kuud enne valimisi 27%, kuu aega enne 23%, nädal enne valimisi 25% ja paberhäälte kokku lugemise järel ka 25%. On nüüd, kolm kuud peale valimisi jälle 24-25%. Ainult et valimispäeval, kui tulemusele lisati e-hääled, oli protsent 16. Vanasti öeldi Ameerikas banaanivabariikide valimiste võltsimisi planeerides, et võltsimised peavad jääma usutavuse piiridesse. Meil ilmselgelt ei nähtud sellega vaeva. Mõned kuud enne valimisi suurendati valijaskonda 9% võrra ehk lisati valimisnimekirjadesse 78 000 uut inimest. Valimistest võttis väidetavalt osa 52 000 inimest rohkem kui eelmine kord ja 65 000 inimest rohkem valis elektrooniliselt. Tulemused olid nii nagu pidi. Näiteks Harju-Rapla valimisringkonnas lisandus 15 000 uut valijat. Kõik 15 000 uut valijat hääletasid elektrooniliselt, ja ära sa maini, Kaja Kallase valimistulemus kasvas täpselt 15 000 hääle võrra. Kõik Kaja uued hääled olid, jah, te arvasite õigesti, elektroonilised. Samas ei hääletanud mitte ükski juurde tulnud 65 tuhandest uuest e-valijast EKRE poolt, ikka ainult Eesti 200 ja Reformierakonna poolt.
Vastupidiselt levinud müüdile ei saanud me vähem paberhääli võrreldes 2019. aastaga. Tõsi, meie esinumbrid said reeglina väiksema tulemuse, kuid selle eest võtsid teised, kolmandad, neljandad meie nimekirjades rohkem hääli kui kunagi varem. See on loogiline, 2023. aasta valimistele läksime me läbi aegade parima ja tugevaima kandidaatide nimekirjaga. Palun kongressil teha tugev aplaus kõigile meie erakonna kandidaatidele ja kampaania aktivistidele, me täname teid!
Ei, head sõbrad, me ei kaotanud valimisi. Me ei saanud peksa. Meilt varastati võit. Kogu Eesti rahvalt varastati otsustusõigus. Ja koos sellega ka riik. Meil on tõepoolest mittelegitiimne valitsus. Kõikide meie poliitiliste võitluste peamine eesmärk järgnevatel aastatel peab lähtuma vajadusest taastada Eestis ausad valimised. Sellised, mida on võimalik vaadelda ja kontrollida. Lihtsamalt öeldes, niisugusel kujul e-valimisi ei saa jätkata. Muide, meie võitlus ebaausate ja manipuleeritud valimiste vastu kannab juba vilja. Tellisime avaliku arvamuse küsitluse, mis näitab, et mitte ainult EKRE valija, vaid väga suur osa laiemast elanikkonnas ei usalda elektroonilist valimist. Norstati poolt läbi viidud küsitlus näitab, et ligi 40 protsenti Eesti inimestest peab e-valimisi ebausaldusväärseks ja leiab, et Riigikogu valimistel toimus e-valimistel osaline võltsimine. Kui inimestelt küsiti, et kas nende arvates on Eestis e-valimised usaldusväärsed, vastas 14% “ei” ja 24,3% ütles “pigem ei”. Kui küsiti, kas Riigikogu valimistel 2023. aastal toimus osaline võltsimine, vastas “jah” tervelt 22,1%, “pigem jah” 17,6%. 40 protsenti eesti valijaist arvab, et meil toimus valimiste võltsimine ja ütleb samas, et ei pea e-valimisi usaldusväärseks. Ligi pool eesti ühiskonnast ei usu enam, et meil on toimiv demokraatia, vaid selle simuleerimine. Kui see ei ole poliitiline kriis, siis mis üldse on?
Selle kriisi lahendamiseks ja riigivõimu legitiimsuse taastamiseks peaks pingutama kõik põhiseaduslikud institutsioonid alates parlamendist endast, jätkates õiguskantsleri ja presidendiga ning lõpetades riigikohtuga. Kuni e-valimisi ei ole lõpetatud või põhjalikult reformitud, saab kriis ainult süveneda! Kordan üle: meie erakond nõuab e-valimiste lõpetamist nende praegusel kujul! Niikaua, kuni toimub elektrooniline hääletamine, ei saa Eestis rääkida päris demokraatiast.
Just mittelegitiimne valitsus on suur osa põhjusest, miks me praegu riigikogus nii kompromissitult võitleme uue valitsuse Eestit hävitava poliitika vastu. Kaja Kallase valitsus on saanud võimule valede ja pettusega ning valitseb ülbuse, seaduserikkumiste ja repressioonidega. Valijatelt ei küsitud mandaati rajudeks maksutõusudeks. Ei küsitud luba eesti ühiskonna allutamiseks radikaalsele homoideoloogiale. Ei hoiatatud, et kavatsetakse hakata järsult vähendama peretoetusi. Ei räägitud, et rohepööre tähendab autotranspordi võimatuks muutmist, liha ja kohvi ära võtmist tavakodaniku toidusedelilt, ei hingatudki, et kogu Eesti kavatsetakse kohalike inimeste arvamust eirates katta tuulikute ja päikesepaneelidega, mis toodavad meie poolt makstud subsiidiumitega elektrit sakslastele ja rootslastele. Loomulikult ei avatud arutelu selle üle, kas ideoloogiline tsensuur ehk vihakõne kriminaliseerimine tuleb või ei tule. Seda kõike tulebki takistada. Takistada kõikide vahenditega. Takistada niikaua, kuni nad enam ei jõua. Takistada nii, et kutsuda esile erakorralised valimised.
Head võitluskaaslased!
Te küsite, kuidas edasi? Kas me tõesti peamegi olema järgmised neli aastat opositsioonis ja vaatama jõuetult pealt, kuidas Eestit hävitatakse. Hävitatakse meie majandus, sest tänased võimul olevad punarohelised ei oska ega tahagi mitte midagi muud teha, kui maksustada kõik inimesed vaeseks ja kõik ettevõtted pankroti. Hävitatakse meie rahvusriik, sest võimuparteide näol valitseb meil segu puhtakujulisest estofoobiast, vaenulikkusest rahvusriikide ja omanäoliste rahvuskultuuride vastu ning lühinägelik soov aidata oma rahastajatel saada võimalikult väikese raha eest orjatööjõudu ükskõik kust ükskõik kui palju. Hävitatakse meie rahvus, sest nii perevaenulikku valitsust, kui meil praegu on, pole Eestil kunagi olnud. Mitte ainult ei võeta vähemaks peretoetusi, perekonda kui ühiskonna alust lammutatakse ka homokoosluste riikliku tunnustamise ja promomisega, neile lapsendamisõiguse andmisega, loote ja lastekaubanduse mahitamisega. Aga ka sellega, et noortele peredele muudetakse roheideoloogiast kantud maksupoliitika tõttu kallimaks auto omamine ja selle kasutamine, oma kodu omamine ja selle pidamine, kodulähedase kooli kinni panemise kaudu lammutatakse kogukondi ja maaelu. Seda kõike olukorras, kus Eesti on kõigi aegade sügavaimas iibekriisis, sündide arv on rekordmadal. Eestit armastav valitsus töötaks palehigis, et noori peresid toetada, perekonna institutsiooni tugevdada ja laste sünde soodustada. Meie valitsus töötab vastupidises suunas. Sest kogu oma valeliku sallivusjutu varjus, nad tegelikult vihkavad Eestit ja eestlasi.
Ei, me ei kavatse seda abitult ja tegevusetult pealt vaadata. Tee edasi on maha märgitud. See, mis toimub riigikogus praegu, on alles sissejuhatus. Kui tänane valitsus surub läbi vaesumist käivitavad maksutõusud, võikad seadused ja püüab kehtestada tsensuuri, siis peab ta arvestama, et sügisel läheb parlamendis veel palju raskemaks. Ta peab arvestama, et mitte ühtegi vähegi vajalikku seadust ei ole võimalik normaalses tempos ja tavapärase menetlusega edasi liigutada. Kui koalitsioon arvab, et ta surub praegu enne suvepuhkust mingid kriitilised eelnõud läbi ja siis ehk sügiseks on kõik asja unustanud ja maha rahunenud, siis peab neid küll hoiatama, et arvaku uuesti.
See on pikk võitlus. Mõnel nädalal on kokkupõrked ägedamad ja mõnel nädalal nähtavamad. Tahan kõigile meie toetajatele üle rõhutada: see, et me iga päev ei tee samu asju samamoodi ei tähenda, et me oleme loobunud või väsinud. Ei ole. Me oleme paika pannud tööplaani, mis kestab kuid, vajadusel aastaid, see tööplaan ei eeldagi, et meil iga päev ja iga öö on riigikogu suures saalis tulevärk. See eeldab, et me jõuame lõpuks oma eesmärgini.
Ja eesmärk on selge. Me peame kehtestama Eesti poliitikas oma tahte, sest me oleme ainus partei, mis tahab, et Eesti oleks Eesti. Eestikeelne, eestimeelne, eestlaste riik. Jõukas ja vaba riik. Me oleme ainus partei Eestis, mis seisab vastu meie muutmisele globalistlikuks provintsiks, kus meie jääme vähemusse juba kümne-viietest aastaga, kui praegused immigratsioonitrendid jätkuvad. Me oleme ainus partei Eestis, kes pole Eesti tulevikule käega löönud.
Meie vastas ei ole ju mitte ainult korrumpeerunud ja valelik Reformierakond oma käsilastega. Meie vastas on Reformierakonna selja taga seisvad rahvusvahelised jõud. Meie omakorda oleme see ainus jõud Eestis, kes ei lase maailma isandatel Eestit segamatult ära kasutada. Ärge siis kohkuge, kui meid nii meeleheitlikult materdatakse. Ärge üllatuge, et meievastane surve on meeletu. Kõik see näitab meie vastaste meeleheidet, et nad pole meist jagu saanud, meid ära kodustanud, meid reservaati pannud.
Head erakonnakaaslased! Kuni mina olen erakonna juht, ei lase ma meid reservaati panna!
Tänan! Eesti eest!
