Alustada tuleb tõdemusest: Eston Kohveri röövimine ja Venemaale viimine ei ole mitte luuretöötaja, vaid Eesti kodaniku rööv ja Venemaale viimine. See on Euroopa Liidu kodaniku röövimine ja Venemaale viimine. See on NATO liikmesriigi kodaniku röövimine ja Venemaale viimine.
Siinkohal meenub mulle, kuidas tollal veel välisministri ametis olnud T. H. Ilves kusagil 2000. aasta paiku mulle ütles: „Varsti ei ole enam Eesti –Vene suhteid, on Euroopa Liidu ja Venemaa vahelised suhted.” Ma ei nõustunud sellega tookord ja praktika näitab, et see pole nii ka praegu, kus Eesti juba kümme aastat nii-öelda laua taga istub.
Ja siin ongi kogu Kohveri röövimise mitmekihiline tuum.
Esiteks näitab Venemaa selle sammuga kõigile, et Euroopa Liidu välispiiri Eesti lõik on totaalselt kaitsetu ja Venemaa võib siin toimetada kuidas tahab. See, et juhuslikult siseministrina töötav keegi Pevkur väidab, et kõik on vastavuses Schengeni viisaruumi nõuetega, väärib Vene poolel vaid lisaparastamist.
Teiseks näitab Venemaa kõigile, et äsja Eestile kaitset lubanud USA president Barack Obama pole tegelikus elus muud kui muinasjutuvestja. Mis sellest, et niisuguse vihje tegemine on vaid tüüpiline Vene bluff, sest loomulikult ei käivita USA ühe spiooniintsidendi pärast oma hiiglaslikku sõjamasinat.
Kolmandaks demonstreerib Venemaa selle meile küll olulise, kuid rahvusvahelises plaanis tühise juhtumiga, kui hambutu ja erimeelne on Euroopa Liit ja kui vastutahtmist nn. vana Euroopa reageerib igasugustele lisaärritajatele oma suhetes Venemaaga.
Neljandaks teeb Moskva antud juhtumiga kõigile puust ja punaselt ette, et piiririikides maksab Venemaa, mitte lääneriikide sõna.
Viiendaks demonstreerivad venelased, et nad pole halvemad USAst, kes juhtudel, kui rahvusvaheline õigus jalgu jääb, astub sellest lihtsalt üle.
Kuuendaks näitab Venemaa kõigile – ja kõige enam meile –, et mängib meiega nagu kass hiirega. Tahab, laseb konsuli Kohveriga kohtuma, kui ei taha, siis ei lase. Tahab, saadab piiriesindajad läbirääkimisi pidama, kui ei taha, siis ei lase. Kui tahab, annab mõista, et on valmis Kohveri vahetuskauba korras vabastama, ei taha, siis ei anna.
Loomulikult peab see kõik sisendama meisse hirmu ja kindlusetusetunnet. Ja loomulikult peab see kõik tekitama lääneriikides tülgastust tüütu Balti küsimusega tegelemise suhtes. Pluss lööma lõhesid riikide ja poliitikute vahele.
Mida Eesti teha saaks ja tegema peaks? Diplomaatias kehtib pariteetsuse põhimõte. Me peaksime praegu näitama, et ta ei tantsi ei venelaste ega liitlaste pilli järele, vaid vastame löögile löögiga.
Kas tõesti pole meie Ida-Euroopa parimal luureametkonnal silmapiiril ühtegi Vene luurajat, keda lõksu meelitada ja rajalt maha võtta? Kindlasti on. Ainus, mis meie poliitilisel juhtkonnal ja aral ametnikkonnal puudub, on julgus.
Loomulikult peaksime praegu astuma ka jõulisi samme igasuguste provokatsioonide, terroristlike rühmituste ja roheliste mehikeste neutraliseerimiseks eos nii Ida-Virumaal kui ka Tallinnas.
Selleks peame viima kriitilistesse punktidesse lisajõude, selleks peame korraldama seal õppekogunemisi ja õppusi, selleks peame testima oma mobilisatsioonivõimekust, selleks peame juba praegu välja töötama propagandistlikud sõnumid ja kindlustama endale nii siseriiklikud kui ka suurele maailmale mõeldud kommunikatsioonikanalid. Kui Narovskaja Narodnaja Respublikas ametiasutusi üle võtma hakatakse, on juba hilja. On aeg endale tunnistada, et oleme rinderiik ja peame vastavalt ka käituma.
Kohveri röövimine peaks olema meile äratuskellaks. Venemaa on alustanud eskaleeruvate provokatsioonidega meie vastu. Ärge imestage, kui keset talve lõpetatakse meile gaasi müük – karistuseks selle eest, et toetame Venemaa-vastaseid sanktsioone.
Ärge imestage, kui venelased halvavad meie elektrijaamade töö, et kukutada Eesti „fašistlikku” valitsust. Ärge imestage, kui Vene laevastik blokeerib väljapääsud Muuga sadamast, väites, et sedakaudu käib ulatuslik illegaalne relva- ja narkoäri, millega Eesti „fašistlik” valitsus kokkuvarisenud majandusega riiki üleval peab. Ärge imestage, kui Eesti–Vene sõjalise konflikti puhkemise korral mõni „lahinguülesannet” täitev Vene allveelaev laseb põhja sõjapõgenikke pilgeni täis reisilaeva Soome.
Ärge üldse mitte millegi üle imestage, sest Putin on ilmselt see mees, kes kavatseb taastada Vene impeeriumi või kui see ei õnnestu, teoks teha Lev Trotski ütluse „Kui me ajaloo areenilt tahkuma peame, lööme ukse enda järel pauguga kinni”.
Bolševikel see ei õnnestunud. Putinil võib õnnestuda. On aeg teha kõik võimalik, et tal selle juures ei läheks korda meie sõrmi-varbaid ukse vahele jätta.
