Samal ajal on vaja kindlustada üksmeel aga ka valitseva eliidi ridades. Just seda Putini äraoleku ajal ka tehti. Vaikselt, mitte nii nagu Stalini ajal. Sellest hoolimata saame näha mitmeid ümberpaigutusi valitsevas ladvikus ja sedagi, kuidas mõned formaalselt oma positsioone säilitavad tegelased praktikas marginaliseeritakse.

Valesti saab asjast aru see, kes kujutab ette, et kõik toimuv on vaid sisepoliitika. Võimu absoluutne koondamine pistrike kätte viib järgmiseks loogiliselt välispoliitilise (loe: sõjalise agressiivsuse) kasvuni. Just selleks opositsiooni ju likvideeritaksegi.

Siin jõuamegi teise küsimuseni. Putini Venemaa kujutab ette (nii nagu venelased seda tegelikult juba sajandeid teinud on), et nende riik on ümber piiratud kindlus, mida ähvardab pidev kallaletung ahnest ja sõnamurdlikust läänest.

Et seda ohtu vähendada, et endale eelhoiatussüsteem luua, selleks peab Venemaa ümbritsema ennast puhvertsoonidega. Soome, Baltikum, Poola, Kaukaasia ja Kesk-Aasia – kõik need on sajandite vältel olnud Vene südamaid ümbritsevateks vähemusrahvastega asustatud puhvriteks. Ja niisugustena soovib neid uuesti näha ka Putini režiim. Ning just selle kontseptsiooni plaanib ta lähiaastatel ka teoks teha.

Siinkohal on vale arvata, nagu kavatseks Putin kõik nimetatud piirkondades olevad riigid püsivalt okupeerida. Ei. Eesmärgiks on haarata osa nende riikide territooriumidest, aga just see osa, mis muudab need riigid kas majanduslikult elujõuetuks või sõjaliselt kaitstamatuks. See annaks Moskvale võimaluse löögi all olevad riigid finlandiseerida ehk seada seal ametisse Kremlile kuulekad nukuvalitsused, kes vajadusel nõustuvad ka mõne Vene sõjaväebaasi olemasoluga oma territooriumil.

Putin ei kavatse võtta endale koormat mõjualuste riikide infrastruktuuri korrashoiu, sotsiaaltagatiste maksmise ja muude kulukate ja tülikate ülesannete osas. See jäetakse marionettvalitsuste peavaluks, aidates neid, tõsi küll, Venemaa turu ja toormeallikate avamisega.

Kui vaatame selles kontekstis Eestit, siis näeme, et meie puhul piisab Venemaale sellest, kui okupeerida Virumaa. Ilma Virumaata oleme elektrita ja ka arvestatava osa muu tööstuseta. Ja tõenäoliselt sõltub üksnes Moskva suvast, kas okupatsioon (koos meie poolt neile roheliselt hoitud fosforiidi, uraani ja haruldaste muldmetallidega) põlistada või mingi (suurriikide vahelise) kokkuleppe alusel Eestile tagastada. Lõuna-Osseetia, Abhaasia, Transnistria ja Krimmi näited seda mõtteviisi paraku ei julgusta.

Mida me teha saaksime? Tegelikult kiirkorras seda, mida me siiani teinud pole. Peame oma piiri välja ehitama, füüsilise tõkkega kindlustama, piiritsooni looma, taastama relvastatud ja piirikaitsevõimelise piirivalve, mehitama piirilähedased piirkonnad kaitsejõudude alaliselt dislotseeruvate üksustega, olema iga hetk valmis vaenulike võrgustike halvamiseks, looma dubleerivad sidekanalid ja elektrivarustuse – ning muidugi täiendama kiiremas korras oma kaitseväe varustust ja relvastust. Lõppude lõpuks ei jookse kõik need ettevalmistused meil nii või teisiti mööda külgi maha.

On aeg mõista, et riigi mängimise aeg on läbi. Tuleb kõigile – ka liitlastele – tõestada, et meie riik on suure rahvusvahelisegi kriisi tingimustes elujõuline.