Eesti vabaduse eest võidelnute ja langenute mälestuseks otsustas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Järva-ja Viljandimaa juhatus asetada 23. juunil Vabadussõja mälestusmärkidele pärjad ja lillekimbud. Ettepaneku algatajaks oli ringkonna vanim ja teenekaim liige Kaljo Arusalu.
Viljandis koguneti juba hommikul kl 7.00, et asetada pärg Viljandi Vanal kalmistul Vabadussõjas langenute mälestusmärgi ning seejärel kindral Laidoneri ratsamonumendi juurde. Viljandi käike juhatas Rein Suurkask, Konservatiivide Järva-ja Viljandimaa piirkonna juhatuse esimees.
Seejärel liiguti Suure-Jaani, kus muistse kangelase Lembitu jalamile pandi samuti pärg ning valged pojengid kodutalu aiast. Nende pojengide oli kunagi istutanud samuti Vabadussõjas võidelnud allakirjutanu vanaisa. Aare Pällin pidas ka lühikese kõne, milles vaagis Vabadussõjas võidelnud noorte ning meile vabaduse toonud aatelisust ning kõrvutas seda ajalehes “Sakala” toodud eelmise päeva avalehekülje artikliga, milles oli ära toodud ühe gümnaasiumilõpetaja lõpukirjandis esitatud kummaline mõttekäik, et liigne patriotism võivat sünnitada võõraviha. Kuulajate nägudel peegeldus uskumatus ning hämmastus. Kui oma tõekspidamiste ja rahvusliku iseolemise eest seismist peetakse võõravihaks on see enam kui kummaline?
Pilistvere mälestusmärgile asetati pärg luuleridadega: ” Eestimaa, su mehemeel…” Nende luuleridade autor on Viljandi kauaaegne kooliõpetaja Fr. Kuhlbars, luuletajana tuntud ka Villi Andi. Rahvale laialt tuntuks on saanud see salm Vabadussõdalaste Liidu poolt hümnina. Pilistveres asetati lilled ka Jüri Vilmsi, Päästekomitee ja ühe Eesti Vabariigi rajaja, hauale ning küüditatute kivikangru juurde. Hetkeks seisatati maja juures, kus loodi Eesti esimene poliitiline partei okupeeritud Eestis, mis kandis rahvusliku iseseisvuse ja sõltumatuse aadet-ERSP- Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.
Pikem sõit viis edasi vana Viljandimaa serva, Kärstnasse ja seejärel Tõrva. Kärstnas kohtuti kohaliku omavalisuse esindajaga, kellega vahetati sõbralikke tervitusi.
Tõrvas oli aga eriti meeldejäävaks kohtumine Vabadusõja mälestussamba juures Tõrva Gümnaasiumi vilistlastega. Kaks pikka kasvu vanahärrat ja proua tundsid siirast headmeelt EKRE esinduse tuleku üle ning rääkisid pisut ajaloost. Nimelt omal ajal, kuidas Tõrva gümnaasiumiõpilased varjasid ausammast, peites selle Õhne jõe kääru, et nõukogude võimu käsilased ei saaks seda hävitada.
Tähistamaks mälestusmägi kohta, istutati sinna aastaid hiljem tammed.
Tagasi Viljandi poole viis tee läbi Karksi-Nuia, kus mälestuskõne pidas Enn Sarv pidas mälestuskõne.
Üle saja mälestusmärgi ja ausamba on Eesti Vabariigis taastatud või taaspüstitatud, paljud nendest alles hoituna läbi võõrvõimude aastate ning seda eelkõige kohalike, oma inimeste poolt. Püsigu mälestus meie esiisade vaprast võtlusest igavesti!
Aare Pällin
