25 aastat tagasi olin ma 3 kuud ja 28 päeva vana, seega ei suuda ma meenutada tolleaegseid sündmusi, kuid kindlasti saan ma olla uhke tegude üle, mis päädisid kell 23:02 iseseisvuse taastamisega.
Aastast aastasse on küsitud, kas sellist Eestit me tahtsime? Sõltub, kes on see “meie”. Ma olen kindel, et enamik tahtsid iseseisvat vabariiki, kus peremeheks ning otsustajaks on eestlane ning oma tegudes lähtume me eelkõige oma huvidest ning eesmärkidest. Meil on oma riik, rahvas ning püüdlused, seega on iseseisvumine täitnud selle põhilise eesmärgi.
Kuid oma riiki luues oli kindlasti eesmärk ka iseseisvuse säilitamine ning rahva elujõulisuse ning kestvuse tagamine. 1. maist 2004 ehk viimase 12 aastaga oleme me andnud ära väga palju iseseisvust. Valdav enamus meie igapäevasest seadusandlusest ehk elukorraldusest ei lähtu mitte meie oma huvidest, vaid Euroopa Liidu aluslepingutest või direktiividest ning määrustest.
Samuti on iseseisvus päädinud ligi 100 000 inimese lahkumisega oma kodumaalt, seda eelkõige majanduslikel põhjustel. Kui oleme kaotanud suure osa poliitilisest iseseisvusest ja väljaränne on viinud eestlaste arvu alla miljoni ning elatustase on Euroopa viimaste seas, on see ohusignaal meile kõigile. Kui pole rahvast, kes tahab kaitsta ja ehitada oma riiki, pole ka iseseisvust. Kui pole poliitilist iseseisvust ning peaotsustajateks on välised institutsioonid, viib see alla ka rahva eneseusu ning valmiduse oma riigi eest surra.
Kui viimase 25 aasta sisse on mahtunud iseseisvuse taastamine, oma riigi nullist rajamine ning samal ajal ka selle sama iseseisvuse suures osas vabatahtlikult loovutamine, siis mida toob järgnev veerandsada?
Kui tahame taasiseseisvuspäeva tähistada sinimustvalge all ka aastal 2041, siis tuleb meil tegutseda lähtudes põhimõttest, et tähtsaim meie otsuste langetamisel on Eesti ja eestlaste kestmajäämine, heaolu ning võimalus tunda uhkust oma riigi üle.
Ilusat taasiseseisvumispäeva! Elagu Eesti!
EKRE juhatuse nimel Jaak Madison
