Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esindus, kooseisus riigikogu fraktsiooni liige Henn Põlluaas, nõunik Urmas Espenberg, Tartu-Jõgeva piirkonna aktivistid Heli ja Georg Jazõkov viibisid Piirissaare vallavanema Liina Miksi kutsel tutvumas kohaliku elu ja probleemidega.
Teekond algas Laaksaare sadamast, kust praamisõit saarele võtab umbes tunni jagu. Vallavanem, nooremapoolne tarmukas naisterahvas. Liina, liitub meiega ja hakkab kohe rääkima.
„Viimasel ajal on suurt muret tekitanud sagedased tulekahjud ja kuna puudub kohapealne päästevõimekus, on see saarele tõsiseks probleemiks,“ ütles ta, „riigi abi on minimaalne, isegi põlemisjäätmete tarvis peab vald ise tellima mandrilt kalli konteineri“
Siseminister olla lubanud küll saare päästevõimekust toetada, kuid eks neid lubadusi on varemgi palju välja käidud, ütleb Miks.
Tänagi saabus siia Päästeameti Räpina komando, et saare päästevõimekusi analüüsida. Seltskond liikus alguses koos meiega saarel ringi, hiljem läks oma teed. Tuleb taastada tuletõrje veevõtukohad, korda teha pumbad ja voolikud. Selleks ajaks kui mandrilt viimaks tuletõrjeauto kohale jõuab, on tulekahju enamasti lõppenud ja järgi vaid koristamist vajavad tukid.
„Saarel on teisigi tõsiseid probleeme. Natura alade tõttu ei tohi siin langetada ainsatki puud ja kõik kütteks vajaliku peavad elanikud mandrilt kohale vedama, mis on väga kallis,“ jätkab Liina. “Ilma Keskkonnaameti loata ei tohi siin kaevata ainsatki kraavi ega teha midagi muud. Siin haruldaste konnade asuala“
Teeme saarel ringkäigu. Külastame nii Saare kui ka Piiri küla ja väisame vanausuliste muuseumi. Seejärel toimub suurem kohtumine kohalike elanikonnaga vallavalitsuses.
Rahvas jagab oma elust saarel muljeid ja kurdab probleeme, millele siin põrkutakse.
Elu-olu on viletseks jäänud…. Traditsioonilised tegevusalad kalapüük ja sibulakasvatus kiratsevad. Kunagi oli Piirissaarel 125 kalurit, nüüdseks vaid viis. Ja neilegi on tehtud see järvele minek ülimalt keerukaks katsumuseks. Sibul kasvab endiselt hästi, kuid pole enam inimesi, kes seda kasvataks. Saare 500 elanikust on järel vast sadakond ja neid, kes aastaringi siin elavad on vast 40, peamiselt vanemad inimesed. Kunagi oli saarel 45 lehma ja suur hobusetall, nüüdseks pole peale kasside ja koerte ühtegi suuremat looma. Ainult metssead tuhnivad öösiti ringi, sestap on kõik oma maatükkidele aiad ette pannud. Poode oli kunagi lausa seitse, nüüd käib autolahvka ja sedagi vaid korra nädalas. Pole arsti ega muid teenuseid. Raskelt haige inimene tuleb saarelt ära viia kas helikopteri või laevaga.
Vallavanem räägib, et turiste käib, kuid vähe, peamiselt suvel ja ega nad suurt raha saarele jäta. Mõningad üritused siiski on nagu ujumisvõistlus ja laat, samuti kalapüügivõistlused.
Mööda külateed vuristab üksik karakatitsa. Asendmatu sõiduriist nii suvel kui talvel, kohalike Peipsiäärsete inseneride leiutis.
Saar elab, kuid kauaks seda elu veel jätkub, ei tea keegi. Pakutakse, et kõige enam viieks või kümneks aastaks, siis on kõik. Inimesed on ju surelikud ja noori pole peale kasvamas. Kooli pole saarel enam ammu. Sadam aga on korralik. Liina Miksi sõnul ainus hea asi, mis viimase kümne aasta jooksul saarele tehtud. Kohalikud pelgavad võõraid ja umbusaldvad riiki ning põhjusega. Kardetakse, et valitsus võib siis teha NATO baasi või mingi muu saareidülli sobimatu asja.
Ja nüüd need tulekahjud…juba kümme hoonet on tuleroaks läinud, kaasarvatud palvela. Eesti riigil puudub kava kuidas selliseid regioone ja saari edendada. Elukaugete Tallinna poliitbroilerite poolt väljahautud haldusreform on siiagi ulatunud ja kergitanud päevakorrale „päästva mõtte“ liita saar Tartu vallaga. Miks selline idee ja mis neid kahte paika seob? Kas tartlased hakkavad saarele suvilaid rajama või päästab rikas vald lihtsalt ühe hädasolija ära?
Loodame, et elu läheb paremaks, kuid kindlust pole. Riik peaks siin rahvale käe ulatama, tegu on ju unikaalse kultuuripiirkonnaga, leiame kõik koos.
Muljed ja kuuldu pani kirja Urmas Espenberg
FOTO: Heli Jazõkova – Urmas Espenberg, Henn Põlluaas, Liina Miks
Vaata pilte SIIT
