Noored lavastajad Mari-Liis Lill ja Paavo Piik tõid lavale huvitava integratsiooniteemalise projekti TEISEST SILMAPILGUST. Etendus jättis hea mulje. Oskuslikult oli kasutatud uusi põnevaid lahendusi ja kaasaegse dramaturgia võtteid. Kindlasti torkas silma midagi brechtlikku ehk tema nn „võõrutusefekti“ taolist – kindlasti näitlejate vahetu publiku poole pöördumiste, loosungite ja (video)kujunduse abiga. Samas tekitati selge sünergeetiline seos, kus elu oli tugevalt võetud teatrisse ja teater omakorda tunginud ellu.
Nii möödus osa näidendist linnaliinibussides, tõsi spetsiaalselt selleks otstarbeks tellitutes. Otsene mahamängimine Lindakivi keskuses oli samuti tempokas ja vaheldusrikas. Igav juba ei hakanud, huumorit oli piisavalt. Tõsi, tihti oli see eeskätt tšehhovlik naer läbi pisarate ehk pisut kurvavõitu nali, mitte nali selleks, et lihtsalt naljakas oleks.
Meeldis, et etenduse ettevalmistamise käigus oli tehtud tugevalt kodutööd ja peeti esmalt aru teemat tundvate inimestega. Vene pool sai väga esinduslik, alates kirjanikest Ivanovist ja Skulskajast kuni poliitikute Toomi, Kõlvarti ja Klenskini välja. Spetsialistide poole pealt olid kaasatud sotsioloog Juhan Kivirähk ning elutark ja dokumentaalprojektidega varemgi tuttav lavastaja Merle Karusoo. Nõu andis ka valitsuse psühholoogilise kaitse nõunik Ilmar Raag, kuid millist, jääb vist tegijate teada? Ideevoorus osalesid ka Konservatiivse Rahaverakonna inimesed, kes andsid lavastajatele edasi oma nägemuse integratsiooni võimalikkusest kahe kogukonna vahel. Konservatiivid esindasid eelloos eesti rahvuslikku poolt.
Meeldis, et pakuti üllatusi, mida traditsioonilises teatris sageli ette ei tule. Just sai publik maha Linnateatris maha istuda, kui kõigil paluti väljas ootavatesse bussidesse kolida. Esimene vaatus möödus bussisõidul mööda linna, kus vene näitlejad rääkisid eesti keeles ausaid lugusid Eesti venelaste elust. Keeleõppe olid läbinud nii eesti kui vene näitlejaid ja see oli samuti omamoodi kodutöö, teatud pingutus integratsiooni altarile. Meeldis, et etenduses oli palju erinevaid etüüde ja stseenikesi, sest elugi on just taoline paljudest kildudest koosnev ja paljutahuline nähe, mitte sirge ja sile jutt nagu mõnes teaduslikus traktaadis. Kunstilises kastmes olidki probleemid reljeefsemalt ja mahlakamalt välja toodud.
Miinuseks võib pidada seda, et etendus oli pigem kurb diagnoos, kehva olukorra nentimine integratsiooni osas, mis üsnagi kehvapoolne. Me teame seda, kuid mis saab edasi, kus on väljapääs, lahendused?
Tuleb tõdeda, et elu on alati rikkam kui loogika, kui tsiteerida Hegelit ja seetõttu sünnib tõeline integratsioon ilmselt teistmoodi, kui teoorias ette kujutatakse. Kuid kindel on see, et iseenesest ei sünni midagi. Selle nimel tuleb kõvasti vaeva näha ja nutikaid lahendusi otsida. Kui Venemaa meid vahepeal tagasi ei valluta, siis saaks asjast tahtmise korral asjast ehk ka asja, tingimusel, et aina uusi probleeme juurde ei tekitata, näiteks võimalike uute moslemi- ja afrokogukondade näol.
URMAS ESPENBERG
