Kuigi kogu meedia laulab kiidulaulu Brüsseli suuniste ja e-hääletamise abile võitnud Reformierakonnale, tegi ainsana suurepärase tulemuse Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes suurendas oma häältesaaki poole võrra ning esindatust Riigikogu peaaegu kolm korda. Tehke järgi!
EKRE ridades pääsesid Riigikogusse vana esivõitlejate tuumik Mart Helme, Martin Helme, Jaak Madison, Henn Põlluaas ja Uno Kaskpeit. Sõjaväelasi on peale viimase veel kolm: Riho Breivel, Leo Kunnas ja Alar Laneman. Lisandus ka KE tolmu jalgadelt pühkinud Peeter Ernits ja ajaloolane Jaak Valge.
Lisandus rida uusi, kuid samas tunnustatud võitlejaid, nagu Helle-Moonika Helme, Urmas Reitelmann, Anti Poolamets, aga ka täiesti värskeid tulijad nagu Siim Pohlak, Rene Kokk, Paul Puustusmaa, Merry Aart, Ruuben Kaalep ja Kert Kingo.
EKRE olid edukuselt esimene Pärnumaal ja Põlva-Valga-Võru ringkonnas ning teisel positsioonil ringkondades üle Eesti, välja arvatud Tallinnas, Tartus ja Ida-Virumaal.
Muidugi võib kindlalt öelda, et võitis eestimeelsus (kui ebasiiras see RE või Isamaa puhul ka poleks) – EKRE saavutas suure edu otseselt rahvuslikelt positsioonidelt. Isamaa suutis tõusta ilmselt täna Urmas Reinsalu soolodele rändepakti vastu ning Reformierakond puhtalt seetõttu, et rääkis valijatele palju õõnsaid sõnu eestlusest ja eestikeelsest haridusest.
Keskerakonnale sai seevastu saatuslikuks just valimiseelne venestamispoliitika päevavalgele tulek Kohtla-Järve sündmuste kaudu, mis peletas eestlased nende juurest eemale, venelased aga jäid lihtsalt leigeks, sest ühendavat “Jeedikut” ehk Savisaart enam polnud ja venelastele järelandmistest hoolimata ei olnud Ratas piisavalt “svoi”. Venelaste ükskõiksust valimistel näitas ka see, kui palju kaotas Yana Toom oma hääli.
Või nagu kirjutas kolumnist Ivan Makarov Postimehes: “Keskerakonna kesine tulemus päästis Eesti suurest jamast, sest kui erakond suruks läbi variandi “kodakondsus kõigile”, siis võiks ta võita järgmistel valimistel enamuse tänu umbkeelsetele RTR-i vaatajatele ning ülejäänud Eesti jagaks pealinna saatust.” Äramärkimist väärib ka ehtsaima kommunistipiiga Oudekki Loone kukkumine – ENSV ei ole ammu enam popp.
Ja muidugi põrus venelastele ja kakskeelsusele rõhuv poliitprojekt Eesti 200, kellele ei jagunud ei eestlaste ega venelaste sümpaatiat, samuti ka sotsid, kes on rahvusküsimuses multikultuursetel seisukohtadel.
Kuna võimu juurde pääses taas “peenhäälestaja” Reformierakond, siis võib oodata, et eestlus surutakse lihtsalt vaikselt maha ja lastakse see Läänest sissevalguval globalismil lämmatada. Õnneks on EKRE-l piisavalt tugev positsioon, et see võimatuks või siis väga raskeks muuta.
