Kallid erakonnakaaslased – ja tegelikult kogu eesti rahvas!
Eile küsis Pärnus TV3 reporter minult, kas Eesti järgmisel aastal ka oma iseseisvuspäeva tähistab. Vastasin, et loomulikult. Me tähistasime seda kakskümmend kaks aastat rahvuslippude all, siis viiskümmend aastat oma südames, pannes sel pühal päeval jalga sini-must-valgeid sokke, pähe samades värvides mütse, kaela salle ja selga kampsuneid.
Me ei loobunud kunagi oma riigist ja uskusime kaljukindlalt, et ühel päeval saame oma iseseisvust tähistada taas vabadena sini-must-valge lipu all. Seda me täna ka teeme! Seda teeme ka, kui tõstame pea kohale eestlastele alati vabadust, iseseisvust ja vaimuvalgust tähistanud loitvad tõrvikud. Ärgu kellelgi olgu kahtlust, et meie reliikvia on vabadus – eesti rahva vabadus!
Ma olen uhke, et selle vabaduse ja iseseisvurõõmu manifesti, milleks meie tõrvikurongkäik on nelja aastaga kujunenud, on algatanud meie tublid noored Sinisest Äratusest ja olen uhke, et tuhanded inimesed on meie üleskutsega kaasa tulnud. Me oleme sõna otseses mõttes tõrvikukandjad – eesti rahva eneseuhkuse tõrvikukandjad.
Samas mõistan ma telereporteri muret. Maailm on liigestest lahti. Meie põlisvaenlane idas on taas jalule tõusnud ja pidanud oma naaberiikidega kaks sõda, annekteerinud nende territooriume ja püüdnud neid suures geopoliitilises mängus muuta vahetuskaartideks mõjusfääride võitluses teiste suurriikidega. Täna pole me küll sama üksi nagu 1939. aastal, ent valvsuseks, muretsemiseks ja ettevalmistusteks, et mistahes kriis meid ootamatult ei tabaks, on põhjust siiski küllaga.
Meie erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on siingi äratajaks. Oleme visalt juhtinud tähelepanu lünkadele meie kaitsevõimes, selgrootule vasallimentaliteedile meie poliitilises juhtkonnas, korruptsioonile, raiskamisele ja vastutustundetusele. Me jätkame samas vaimus, jätkame oma võitlust parema Eesti eest, sest Eesti, millest on lahkunud enam kui sadatuhat inimest, pole kindlasti see Eesti, mille vabadust ja unistusi meie oma südametes kanname. Eesti väärib paremat, eesti rahvas väärib paremat – ja just selleks on Jumal andnud meile ka vabaduse.
Meie viimase saja aasta ajalugu näitab, et igal eestlaste põlvkonnal on oma vabadussõda. Kahekümnenda sajandi algul võideldi oma riigi eest Vabadussõjas. Ka 1944. aastal võideldi meeleheitliku pingutusega oma riigi eest ja seegi katse ei läinud päriselt luhta, sest lipp, mis pika Hermani tornist punaväelaste poolt maha võeti, polnud mitte haakristiplagu, vaid meie püha trikoloor. Pitka poisid, soomepoisid, piirikaitserügementide riismed, koolipoisid ja lihtsalt vabatahtlikud ei suutnud Stalini sõjamasinat küll peatada, aga nad andsid meile veel ühe võimaluse Eesti Vabariigi taastamiseks 1991. aastal. Võime kõhklematult nimetada veretuks vabadussõjaks ka oma laulvat revolutsiooni – veel ühe põlvkonna võitlust Eesti iseseisvuse sünni eest.
Ka praegu ei saa me läbi järjekordse vabadussõjata. Seekord dekadentliku vasakliberaalse ajupesu vastu, mis on oma sihiks seadnud rahvusriikide ja rahvuste tasalülitamise. Me näeme, kuidas Lääne-Euroopas võitlevad rahvad selle vastu juba sõna otseses mõttes elu ja surma peale. Kusjuures kõigest aastaga on rindejoon jõudnud meie vahetusse lähedusse, mõnetunnise laevasõidu kaugusele. Vaadake vaid, mis toimub “igaval Põhjamaal” Rootsis! Kahetsusväärselt on järg jõudmas ka meie hõimurahva soomlasteni.
Kallid kaasmaalased! Me tähistame Eesti sünnipäeva. Meie vahekord oma kodumaaga on sarnane sellega, mis valitseb toredas perekonnas, kus armastus ja hoolimine on igapäevased. Olgu tänane päev ses mõttes eriline, et täna me ei võta armastust ja hoolimist oma Eesti vastu igapäevase iseenesestmõistetavusega, vaid eriti terava mõistmisega, kui suur õnn ja ime see on, et meil on oma Eesti – ja kui suurt hoolt ja tööd ta vajab, et meie Eestina ka püsida!
Su üle Jumal valvaku – Eesti, eesti rahvas!
Mart Helme,
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees
