Avaldame Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni aseesimehe Henn Põlluaasa kõne haldusreformi seaduse esimesel lugemisel Riigikogus.
Lugupeetud eesistuja, lugupeetud kolleegid! Peaminister Rõivas rõhutas mõni aeg tagasi, kandes Riigikogus ette oma poliitilist avaldust haldusreformi teemal, et tegemist on koalitsiooni reformikavaga. Tõepoolest, ja just see ongi üks suurimatest puudustest. Selle ettevalmistamisse ei ole kaasatud avalikkust, opositsioonierakondadest rääkimata. Sisulist dialoogi ei ole olnud. Kolm Riigikogu erakonda on jäetud haldusreformi väljatöötamisest kõrvale, täpselt nagu riigieelarve koostamisest. Pole kahtlustki, et haldusreform saaks oluliselt parem ja sisulisem, kui seda viidaks läbi demokraatlikult, kõiki osapooli kaasates ja erinevaid aspekte kaaludes.
Kümme päeva parandus- ja täiendusettepanekute tegemiseks seadusele, mida valitsus on koostanud aasta aega, on kõike muud kui mõistlik, nagu lõviosa opositsiooni parandusettepanekute tagasilükkaminegi komisjonis. Reformikava näitab, et valitsusel puudub arusaamine omavalitsuste olukorrast ja visioon, kuidas minna edasi. Eesmärgiks on võetud omavalitsuste sundliitmine ehk piiride muutmine ja seda nimetatakse haldusreformiks. See on naiivne ja lihtsustatud käsitlus, mis jätab vastuseta kõik sisulised küsimused, kuidas lahendada omavalitsuste probleeme, tõsta nende efektiivsust, täpsustada funktsioonid ja ülesanded, tagada piisav rahastamine ja nii edasi, rääkimata sellest, et sundliitmine ise on selgelt põhiseadusvastane samm.
Selles, et tänane süsteem vajab muutmist, ei kahtle keegi. Küsimus on, kuidas tagada, et muutused on edasiviivad ja tulemuslikud, mitte ei kujutaks endast vaid muutuste tegemist muutuste enda pärast. Võimuliidu poolt uhkelt esile toodud arvud omavalitsuste kohta, kus liitumisläbirääkimisi peetakse, on sisutühjad, sest lõviosa läbirääkimistest on tingitud sundliitmise hirmust, mitte sellest, et liitumine oleks kasulik või tooks paremaid teenuseid, suuremat finantsvõimekust ja muid hüvesid. Pealegi ei ole sõlmitud liitumisleping uuele vallavolikogule enam kohustuslik ja tänased ilusad lubadused võivad osutuda vaid virvatuledeks. Kaks vaest ei tee kokku ühte rikast.
See, et ühinemisreferendumite tulemused on omavalitsustele vaid soovituslikud, tekitab tõsise põhiseaduse riive. Sätestab ju põhiseadus, et kõrgeim võim riigis on rahvas, kes teostab oma võimu hääletuse teel. Milleks üldse korraldada hääletusi, kui tulemustest võidakse teerulliga üle sõita, nagu juhtus Saue linnas, kus kolmveerand hääletusel osalenud inimestest olid ühinemise vastu. Kas see on demokraatia!?
Peaminister armastab rääkida Põhjamaadest. Kui vaatame sinna, siis on seal omavalitsuste rahastamine oluliselt suurem. Ka Soomes läbiviidud haldusreformi käigus muudeti omavalitsuste piire, kuid ühinevatele omavalitsustele anti oluliselt suuremat ühinemistoetust ning loodi pikaajalised tulumehhanismid, mis tegid ühinemise kasulikuks ka pikas perspektiivis. Eestis midagi sellist ei toimu. Kuigi toetust suurendati ligi 80 miljoni euroni, jätkub sellest vaid ühinemisprotsessi läbiviimiseks, ei enamaks. Omavalitsusjuhtide äraostmine sellestsamast rahast aastapalgasuuruse ühinemispreemiaga ei paranda mitte kuidagi Eesti inimeste heaolu. Tegemist on valitsuse korraldatud riikliku korruptsiooni ja altkäemaksuga. Lätis viidi haldusreform läbi samadel alustel kui Eestis ning samu tagajärgi võime varsti näha ka siin. Hoolimata valitsuse lubadustest kaugenesid võim ja teenused inimestest, omavalitsuste kulud kasvasid, finantsvõimekus ei suurenenud, ääremaastumine ja maapiirkondade tühjenemine jätkus, töökohad vähenesid, suleti koole ja raamatukogusid.
Sunniviisiliselt kokku pandud omavalitsuste inimesed ei sulandunud kokku, vaid kiikavad tänaseni endiselt ise suunas. Sama tulemus on näha Eestis juba toimunud ühinemistel, näiteks Türi ja ümbritsevate valdade puhul. Reformil reformi pärast ja selleks, et valitsus saaks öelda, et meie tegime ära, ei ole vähimatki mõtet. See maksab pikas perspektiivis kätte. Käesolev on vist seitsmes katse haldusreformi teha. On tehtud kümneid või sadu analüüse, kus on kaardistatud omavalitsussüsteemi kitsaskohti ja pakutud välja lahendusi, mida täna aga eiratakse. Kurb, et koalitsioon on loobunud sisuliste muutuste tegemisest ning näeb võluvitsakest vaid omavalitsuste sundühendamises ja piiride muutmises, mis omavalitsuste efektiivsusele tegelikult kaasa ei aita.
Ilma rahastamise suurendamiseta või taastamiseta vähemalt samale tasemele, kui see oli enne majanduskriisi, ei olegi võimalik paremaid teenuseid osutada. Päris väikesed omavalitsused, kus juhtimiskulud ühe elaniku kohta on ebamõistlikult suured, ei ole muidugi jätkusuutlikud. Kuid statistika näitab, et õige majandamise korral saavad endaga suurepäraselt hakkama ka 1500 kuni 3000 elanikuga omavalitsused. Ei pea olema 5000 või 11 000. Tuleb ausalt välja öelda ja lahendada küsimused, millest on tingitud peamised probleemid omavalitsuste töös, sealhulgas vähendada üle igasuguste piiride läinud riiklikku aruandlust ja bürokraatiat, ära tuleks kaotada maavalitsused ja jagada nende ülesanded nii omavalitsustele kui omavalitsusliitudele, kellele tuleb anda juriidiline staatus ja senisest rohkem õigusi, ühinemine ise saab olla rangelt vabatahtlik.
Konservatiivse Rahvaerakonna tuuril üle Eesti kohtusime mitme tuhande inimesega ja valdav enamus neist ei toeta sellist haldusreformi. Muuseas, Eesti Maaomavalitsuste Liit ja Eesti Linnade Liit on reformi suhtes sama kriitilised ja meiega samadel seisukohtadel. Kuid miks püütakse haldusreformi, mis mingit positiivset tulemit ja juhtimiskvaliteedi tõusu kaasa ei too, siiski läbi suruda? Vastus on lihtne: poliitilistel eesmärkidel. Täpselt samal põhjusel püütakse läbi suruda omal ajal Riigikohtu poolt tagasu lükatud seadust, mis annaks Riigikogu liikmetele õiguse olla samaaegselt kohaliku volikogu liige. Eesmärgiks on omavalitsuste senisest suurem politiseerimine, kontrolli ja võimuverikaali tugevdamine Toompealt omavalitsustesse, mitte inimeste eluolu parandamine Eestis. Tegemist on järjekordse koalitsiooni tagatoa poliitmahhinatsiooniga võimu suurendamiseks ja põlistamiseks. Sisulistele küsimustele ei ole reformitegijatelt kahjuks mõistlikke vastuseid saanud, lahendustest rääkimata. Sellisena ei ole võimalik haldusreformi toetada. Seoses sellega annan ma üle Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku haldusreformi eelnõu 200 teine lugemine katkestada.
