On ütlematagi selge, et nõukogude okupatsiooni ülistavad ausambad, mälestusmärgid ja -kivid, mida üle Eesti on tublisti üle kahesaja, on eestlastele alandavad, vastuvõtmatud ja ajalugu võltsivad ning need tuleb viivitamatult maha võtta.
Seda oleks pidanud tegema juba kolmkümmend aastat tagasi. Nii Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kui ka selle eelkäija Eesti Rahvuslik Liikumine on nõukogude okupatsiooni ülistavate mälestusmärkide teisaldamist avalikust ruumist nõudnud juba ligi kaks aastakümmet, kuid meile vastati vaid süüdistustega russofoobias ja äärmusluses.
Samasugune asi juhtus pronkssõduri või õigemini pronksokupandi puhul, mis lõpuks, kui selle ümber Kremli mahitusel toimuv oli ületanud juba igasugused piirid, siiski minema viidi. Toona oleks pidanud ette võtma ka kõik ülejäänud punamonumendid. Aga ilmselt mõtlesid ka täna võimul olijad eelolevatele valimistele ja muulaste häältele.
Hea, et vähemasti nüüd sellega tegeletakse. Paraku on tänane Reformierakonna juhitud valitsus ka siin näidanud on käpardlikkust. Arusaamatuks jääb, miks keerutati, miks endiselt venitatakse Narva punatanki eemaldamisega, miks lasti selle kaitseks tekkida Kremlist orkestreeritud vastasseisul, miks sotsist siseminister Lauri Läänemets püüdis teha tankist kauplemise objekti. Tank oleks pidanud kohe ära viidama ja kindlasti mitte selleks, et seda edaspidi hakata Narvas avalikult eksponeerima.
Pronkssõduri üleviimine Sõjaväekalmistule näitas, et sellest ei muutunud mitte midagi. Meie iseseisvusesse vaenulikult suhtuvad isikud jätkavad selle juures Kremli võidu ja Eesti okupeerimise tähistamist. Mitte ükski selgitus, et eestlaste jaoks on tegemist vallutaja, rüüstaja, mõrtsuka, vägistaja ja küüditajaga, ei ole arusaamist leidnud. Täpselt samasuguseks šovinistlikuks kremlimeelsuse manifestatsiooni objektiks jääks punatank edasi ka Narva muuseumi õuel. Tank tuleb Narvast ära viia. Selle võib tõesti anda mõnda muuseumi, miks mitte näiteks Laidoneri muuseumi, kus on olemas märkimisväärne militaarekspositsioon, kuid Narvasse see ei tohi jääda.
Küsimusi tekitab ka otsus, mille järgi monumendikomisjon ei tegele surnuaedades olevate monumentidega. Mitte ühtegi adekvaatset vastust ei ole valitsus sellele küsimusele andnud. Eesti surnuaedades on kümneid ja kümneid punamonumente, millel on täpselt samasugused „surematud“ okupatsiooniarmee sõdureid ülistavad ja ajalugu võltsivavad Stalini sõnad kui ülejäänutel – „Au ja kuulsus kangelastele, kes langesid lahinguis meie kodumaa vabaduse ja sõltumatuse eest“. Enamiku sääraste kivide juurde pole mitte kedagi maetud. Mille poolest sellised mälestuskivid neist, mis ei paikne surnuaedades, paremad on?
Sõltumata sellest, kas nende juurde on keegi maetud või mitte, tuleb punamonumendid ka surnuaedadest eemaldada, paigaldades vajadusel nende asemele tõesed ja selgitavad tahvlid. Praegusel juhul tekib õigustatud küsimus – kas sellise otsusega ei taheta hoopiski kaitsta ja põlistada Pronkssõdurit, kelle koht ei ole kindlasti mitte meie Kaitseväe kalmistul. Asukoht Lihula kalmistul „Eesti meestele, kes võitlesid Eesti vabaduse eest ja bolševismi vastu“ püstitatud ausammast ei kaitsnud. Siis ei loodud mingeid komisjone ei peetud diskussioone, ega arvestatud eestlaste tunnetega. Tuli punane kraana koos K-Komandoga ja asi ants. Tekib küsimus, kas monumendikomisjoni liikmete salastamisega ei taheta hoopis varjata nende isikute nimesid, kes oma otsusega tegelikult surnuaedades stalinlikke punamonumente kaitsevad.
Tallinna Kaitseväe kalmistul kestab nõukogude okupatsioon edasi ja valitsust see ei häiri. Nõukogude ajal tehti sealsed Eesti ohvitseride hauad barbaarselt maatasa ja meie vabaduse eest langenud kangelaste peale maeti okupatsiooniarmee ohvitserid. 1990. aastatel osa Vabadussõjas ja Teises maailmasõjas langenud eesti sõdurite haudu küll taastati, lõviosa, sealhulgas Eesti Vabadusristi kavalerid on aga endiselt vene okupantide pealematmiste ohvrid. Pronkssõdur ja selle juures toimuvad manifestatsioonid Kaitseväe kalmistul on suurimaks mõnituseks meie iseseivuse ja vabaduse eest võidelnud ja langenud eesti patriootide mälestusele ja muidugi kogu meie rahvale. Kalmistu tuleb ennistada ja pronksokupant peab sealt kaduma.
Vene saatkond on aastaid takistamatult hooldanud ja taastanud punamonumente üle Eesti. Selline tegevus tuleb keelustada. Tuleb lõpetada monumenditeemaga venitamine ja lõputute monumendikomisjoni koosolekute pidamine. Teame ju hästi, et kui mõni teema tahetakse maha matta, siis tuleb moodustada komisjon. Meil pole tegelikult rohkemat vaja, kui valitsuse kindlat otsust, et kõik okupatsioonivõimude punamonumendid tuleb kogu Eesti territooriumil kiiresti maha võtta. Otsus tuleb viivitamatult ellu viia. Jah, mil on küll valitsuse tegevusetuse tõttu elektrikriis, kuid kraanade ja veoautode kriisi meil pole.
Henn Põlluaas
EKRE aseesimees
EKRE Riigikogu fraktsiooni esimees
