11. novembril külastas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni viimase kutsel välisminister Marina Kaljurand, kes tutvustas riigikogu menetluses olevat Eesti-Vene piirilepingut. Kohtumine toimus konstruktiivses ja asjalikus õhkkonnas. Marina Kaljurand andis lühiülevaate sõlmitavast piirilepingust ja vastas saadikute küsimustele.Tõdeti, et poolte seisukohad enamuses küsimustes on kardinaalselt erinevad. Konservatiivide sõnul ei paku uus piirileping eriti mitte midagi peale probleemide ja allaheitlikkuse Venemaa nõudmistele, vastu saadavad julgeolekugarantiid pole aga piisavad.
Esiteks on sõlmitav piirileping põhiseaduse vastane eriti punktides 2 ja 122 ning nõuaks Riigikohtu ekspertiisi. Ka on sealt puudu viited Tartu rahule, mis tagaksid Eesti ja Venemaa vaheliste suhete ajaloolise ja õigusliku järjepidevuse. Marina Kaljuranna arvetes on see küsimus lahendatud mitmete õiguskantslerite hinnangutega, kes uues lepingus vastuolu Põhiseadusega ei näe.
Teiseks ei ole konservatiividele vastuvõetav, et Eesti annab oma territooriumist (5,2%) niisama ära ise midagi vastu saamata. Äraantavate alade alla jääb suur hulk põlevkivi ja teisi väärtuslikke maavarasid, samuti tuleks kompenseerida omanike vara, mis jääb teisele poole piiri.
Kui valitsus ja välisminister leiavad, et piirileping on puhtalt tehniline asi, siis EKRE seevastu on kindel, et iga piirileping on nii või teisiti poliitiline ning võimaldab ühte või teist poolt survestada, kui viimast ei sõlmita pariteetsetel alustel. Eesti pool on teinud Vene poolele liiga palju järeleandmisi, praktiliselt midagi vastu saamata. Milleks meile sellist kahjulikku lepingut tegelikult vaja on, kui seni oleme ilma hakkama saanud? Seda ei suutnud välisminister veenvalt selgitada.
Tuli veel välja, et enne lepingu sõlmimist kokku leppimata rida piiri mahamärkimise ja hüdrorajatiste küsimusi, millega Vene pool võib hakata hiljem venitama ja Eestit survestama. Samuti võidakse üles võtta vene kodanike või venekeelse elanikkonna “inimõiguste” probleemid Eestis, kuna needki jäävad piirilepinguga määratlemata. Meetod “enne leping, siis muud küsimused” on ehk sobilik suurriiklikule Venemaale, mitte aga pisikesele Eestile, kes võib langeda väljapressimise ohvriks.
Konservatiivid usuvad, et kuna Venemaa puhul on tegu agressiivse riigiga, kes on olemasolevaid lepinguid pidevalt rikkunud (sõjategevus Gruusias ja Ukrainas, Krimmi annekteerimine) ei oma nendega sõlmitud leping erilist usaldusväärsust ja ei suurenda seetõttu ka Eesti julgeolekut.
Marina Kaljurand ei suutnud fraktsiooni arvates uue piirlepingu plusse piisavalt hästi selgitada ning konservatiivide vaateid veenvalt ümber lükata. EKRE fraktsiooni saadikud hääletavad seetõttu suure tõenäosusega antud piirilepingu ratifitseerimise vastu.
