Mis on lõppeva aasta kõige olulisemad õppetunnid? Kõigepealt muidugi see, et Eesti vajab rahvuslikku valitsust. Vajab valitsust, mis ei ole ideoloogiliselt piiratud ja ei hävita suures maailma päästmise ja parandamise tuhinas omaenda inimeste ühtsust ning heaolu.
Õppetund on seegi, et sisuliselt peame tagasi minema möödunud sajandi 80. aastate teise poolde, kui Eestis võeti vastu suveräänsusdeklaratsioon, mis kuulutas meie otsused, meie seadused, meie tahte ülemateks Moskvast dikteeritutele. Kas pole meil nüüd aeg teha sedasama Euroopa Liidu sallimatult ideoloogilise direktiivse käsumajanduse suhtes?
Kas ei pea me nii oma sisepoliitikas kui rahvusvahelises suhtluses vankumatult deklareerima ja järgima meie põhiseaduse ülimuslikkust kõigi väljastpoolt tulevate käsulaudade ning direktiivide suhtes?
Ja kas ei peaks me kõiki neid poliitikuid, institutsioone ja isikuid, kes sellele vastu töötavad käsitlema kui eurokvislingeid, Eesti reetureid, kel puudub nii moraalne kui juriidiline õigus pretendeerida Eesti kui eestlaste rahvuskodu juhtimisele ja esindamisele väljaspool Eestit?
Ent õppetundidest veel. Äratuskellaks kõigile peaks olema fakt, et meie marionettvalitsus ei ole suutnud toime tulla ka pandeemia talitsemisega ning on kangekaelselt keeldunud nägemast õppetunde, mida see pakkunud on, selle asemel on kasutanud pandeemiat pigem selleks, et rahvast vaktsineerimise/mittevaktsineerimise murdejoonel tülli ajada ning selle ettekäändel inimesi politseiriigi samm-sammulise kehtestamisega harjutada. Selle otseseks nähtavaks tulemuseks on arutud piirangud, mis on juba laostamas meie väikeettevõtlust ning andmas surmahoopi niigi nõrgale keskklassile.
Kui lisada siia otsustusvõimetus energiakandjate hinnaralli ohjeldamisel, millele lahendusena pakutakse poolt elanikkonda hõlmava kerjakotiga kohalike omavalitsuste ukse taha minekut, siis on sõnad liigsed. Tõepoolest, kui irooniline – õige käik ja paremini hoitud Eesti!
Ning lõpetuseks – julgeolek. Kahju, mis on meie sisejulgeoleku ja sõjalise kaitse tagajatele sundvaktsineerimise ja sellest tingitud lahkumiste ja vallandamistega tehtud, on kuritegelik. Orkestrite ning kaplanaadi kaotamine ja katse kaitseväe paraadvormid kaltsukasse saata mõjuvad aga juba suisa irvitamisena.
Ning siin jõuamegi tagasi alguse juurde: Eesti vajab rahvuslikku valitsust. Valitsust, mis ei vahi suhu peremeestele Brüsselis ja Washingtonis, vaid ajab visalt, targalt ja sirgeselgselt meie oma rahvuslike huvide poliitikat. Neid huve ei dikteerita meile väljast. Need huvid dikteerivad meile meie vahetud vajadused ja kõigi meie valitsuste suveräänne isand, kelleks on kõrgema võimu kandja ehk eesti rahvas.
Mart Helme
EKRE aseesimees
