Riigikogu istungil 29.oktoobril tegi ettekande justiitsminister Urmas Reinsalu teemal “Õigusloome arengusuunad aastani 2018”
Justiitsminister Reinsalu tundis muret, et uute reeglite muutmise tempo pole aja jooksul raugenud, vaid kiirus ja maht on kasvanud. „Möödunud aasta 1. jaanuaril kehtis Eestis 386 seadust. Ainult kolme istungjärguga muudeti vähemalt korra 320 seadust 386-st. Sellise tempoga muudame selle parlamendi koosseisu ajal suures plaanis vähemalt kolm korda kõiki seadusi,“ ütles Reinsalu. Justiitsminister tegi suvel valitsuskabinetile õigusloome mahu vähendamise ettepanekud ja praegu töötab justiitsministeerium välja selle kava rakendusplaani. „See kava on lühikese ja selge eesmärgiga: tõmbame seaduste masstootmisele pidurid peale,“ ütles Reinsalu. „See tunnetus, et Eesti õigusloome on muutunud ülereguleerivaks ning liiga kiireks ja heitlikuks, on Eesti ühiskonnal olemas,“ lisas Reinsalu. Reinsalu hinnangul peab kehtestama õigusloomesultima ratio põhimõtte. „Uuel seaduseelnõul peab olema süü presumptsioon. Selle loojatel on kohustus tõestada avalikkusele ja parlamendile, et seda seadust on vältimatult vaja ja puudub muu võimalus antud küsimust lahendada,“ ütles Reinsalu ning lisas, et õigusloomelise esteetika või filigraanse halduse reguleerimise põhjendus ei ole piisav.
Fraktsioonide esindajad väljendasid oma seisukohti sõnavõttudega. EKRE fraktsiooni nimel väljendas õigusloome arengu osas seisukohti Martin Helme.
Ta ütles, et justiitsministri ettekanne oli huvitav, sisukas ja heade ettepanekutega, mida tuleks pooldada. “Ka Konservatiivse Rahvaerakonna platvormis on väga olulisel kohal deregulatsioon ja seadusandliku keskkonna muutmine selliseks, et ta ei pärsiks äritegevust ega ahistaks kodanikke. Kahjuks me peame tõdema ja see jooksis läbi ka küsimustest, et vähemalt praeguse valitsuse praktika on Justiitsministeeriumi poolt deklareeritud eesmärkidega väga kontrastses vastuolus. Alles kevadel menetlesime siin kobarseadusi, riigieelarvega seoses peame me menetlema kiirkorras ja ülejala küll riigilõivude tõstmise seadust, küll erakoolide rahastamise seadust, et uuest aastast kehtima hakkav riigieelarve oleks tasakaalus. See kindlasti ei ole kooskõlas nende seatud eesmärkidega või deklareeritud eesmärkidega, millest Urmas Reinsalu rääkis.”
“Formaalselt on analüüsid justkui kõikides seadustes seletuskirjades juures, aga tegelikult need on väga pealiskaudsed, tihtilugu päriseluga üldse mitte haakuvad,” arvas Helme. “Südamest sooviks, et justiitsminister suudaks kogu valitsuses seda mõtteviisi kuidagigi juurutada. Ma arvan, et parlament oleks kindlasti nõus sellega kaasa tulema, sest vähemalt minu lühikese kogemuse põhjal ei ole siin parlamendis inimestel hädavajadust ja kiusatust tegelda pidevalt ahviäriga ehk tõestada oma vajalikkust sellega, et me teeme seadusi. Mina arvan, et parlamendile kuluks palju rohkem ära debateerimist ja palju vähem ära seaduste treimist.”
“Aga kõige selle taustal, millest Urmas Reinsalu rääkis, on kõige traagilisem siiski see, et sellise suhtumisega, nagu meil Eestis on olnud viimased 15 aastat. Üheks suureks probleemiks on suveräänsuse kadu seadusloomes ja liigne Brüsselile koogutamine, arvas EKRE fraktsiooni juht. “Toome ühe lihtsa näite siin mõne nädala tagusest ajast, kui me rääkisime rahvusvahelise kaitse saamise seaduse muudatustest, kuhu oli lihtsalt tuimalt sisse kirjutatud direktiivist “territooriumit kontrolliv üksus” “Eesti Valitsuse” asemel. Me teame, miks ta seal direktiivis on, aga miks ta Eesti seaduses on? Sellepärast, et lihtsalt kirjutati üks ühele maha. Sellist praaki toodetakse pidevalt ja see on täpselt näide sellest n-ö eeskujulikust püüdlikkusest, millega võetakse üle euroregulatsiooni.”
Helme lisas, et mõnedes teistes riikides on peetud arvestust selle üle, kui palju seadusloomest tuleb Brüsselist ja kui palju siis tegelikult on pärit rahvuslikest parlamentidest. “See protsent on igal pool üle 80. Me kogeme seda ju siin isegi. Vaatame oma selle nädala päevakorda – kaugelt üle poole päevakorrapunktidest on ühe või teise direktiivi jõustamisega seotud päevakorrapunktid. Mis tähendab seda, et kui me ütleme, et me peaksime vähem seadusi tegema või nende seaduste mõju paremini hindama, siis me tegelikult ütleme, et me peaksime käituma nii, nagu käitub Ungari, või nii, nagu käitub näiteks või on lubanud käituma hakata Poola uus rahvuslik-konvservatiivne valitsus ehk üsna külma kõhuga ignoreerima lollusi, mis tulevad Brüsselist. Või nii, nagu käitub Itaalia, kes aastaid maksis trahvi selle eest, et ta ei täitnud piimakvooti, sest nii oli Itaaliale ja Itaalia tootjatele kasulikum. Ehk siis me peaksime käituma suveräänse, endast lugupidava riigina ja parlamendina, kes teab, kes on tema ülemus, Eesti rahvas, Eesti valijad, mitte Brüssel, komisjon või europarlament.”
