“Me oleme üle elanud hävitavad ajalootormid, me jäime kestma ja taastasime oma riigi. Meil on, mille üle olla uhke. Ma tahan väga, et ka meie, tänase riigikogu liikmed, ei unustaks Eesti riigi loojate ja Asutava Kogu demokraatlikke ja üllaid põhimõtteid,” ütles riigikogu esimees Henn Põlluaas riigikogu 100. aastapäevale pühendatud pidulikul istungil peetud kõnes.
“Just neil minuteil sada aastat tagasi oli Estonia kontserdisaali kogunenud 117 naist ja meest, kes võisid end õigusega pidada Eesti esimesteks rahvaesindajateks.
Esimestel demokraatlikel valimistel kandideeris kümme erakonda. Rahvas valis Asutavasse Kogusse kaheksa. Nii, nagu ka tänases riigikogus, polnud täielikult esindatud Petserimaa. Käisid Vabadussõja lahingud ja seal polnud valimisi võimalik läbi viia.
Asutav Kogu tegutses 19 kuud ja 28 päeva, pidades viie istungjärgu vältel 170 koosolekut. Asutava Kogu tegevus oli laiahaardeline. Peamiselt keskenduti aga kahele teemale – teha teoks olulisim majanduslik ja sotsiaalne reform – võtta vastu maaseadus ning teiseks luua põhiseadus, meie riikluse vundament, millele ehitada üles Eesti riik ja kindlustada meie rahva igipõline unistus – olla peremees omaenda maal.
Asutav Kogu kujundas esimese esinduskoguna Eesti arengusuunad. Deklareeriti, et Eesti rahvas tahab elada iseseisvat riiklikku elu rahvusriigina. Igavesti, nagu kinnitab ka meie põhiseadus.
Neil julgetel meestel ja naistel polnud oma keeruliste ülesannete lahendamisel, erinevalt meist, võimalik tugineda välistele eeskujudele. Häid eeskujusid ei olnud lihtsalt võtta. Euroopa alles toibus laastavast maailmasõjast.
See oli vapustanud mitte ainult neid, keda kirjandusest tunneme kadunud sugupõlvena – sõjas osalenud, invaliidistunud ja moraalselt muserdatud noori, vaid ka intellektuaale, arvamusliidreid ja poliitikuid. Kõiki! Keegi ei teadnud, milline saab olema uuesti üles ehitatav Euroopa.
Asutava Kogu koosseis oli noor, keskmine vanus oli 36 aastat. Nad olid oma otsustes julged ja iseseisvad. Nad ei mõelnud, mida arvatakse meist mujal.
Kuid oli ka teine väliste eeskujude puudumise põhjus. Asutava Kogu koosseis oli noor, keskmine vanus oli 36 aastat. Nad olid oma otsustes julged ja iseseisvad. Nad ei mõelnud, mida arvatakse meist mujal. Nad mõtlesid sellele, millised peavad olema otsused, et need teeniksid Eesti riigi ja rahva huve. Tugineti omaenda rahvale, suurimale võimalikule toele. Ja seda õigustatult, sest eestlased olid toona üks Euroopa kõrgeima kirjaoskusega rahvas.
Täna esitletakse Valges saalis Jaak Valge raamatut parlamendi ajaloost. Selles on Asutava Kogu ja järgnevate parlamendikoosseisude tegevust põhjalikult valgustatud.
Ma meenutan ühte tänagi väga aktuaalset teemat. Rahvaalgatuse ja rahvahääletuse kehtestamist Eesti Vabariigis.
Me teame, et ajalugu ei ole muinasjutt. Ajalugu on reaalsete sündmuste, mõtete ja tegude jada. 20. sajandi üks olulisemaid ajaloofilosoofe Robin George Collingwood on väljendanud mõtet: “et teada seda, milleks me oleme võimelised, tuleb teada seda, mida me oleme teinud”.
Asutav Kogu tegi suuri tegusid. Juba homme sada aastat tagasi moodustati Asutava Kogu komisjon, mille ülesandeks oli ajutise põhiseaduse koostamine.
Selle kohaselt kuulus kõrgeim võim rahvale, kelle nimel ja volitusel pidi seda teostama Asutav Kogu. Kodanikel oli õigus algatada seaduste kehtestamist, muutmist ja kehtetuks tunnistamist. Seaduse saatus pidi sõltuma rahvahääletuse tulemustest. Ka Asutava Kogu vastu võetud seadused pidi esitatama referendumile, kui seda nõudsid 25 000 kodanikku või kolmandik Asutava Kogu liikmetest.
Ajutise põhiseaduse arutelul toetasid seda pea kõik. Kõige entusiastlikumalt kõnelesid rahvaalgatuse poolt, erinevalt tänapäevast, just vasakpoolsed sotsiaaldemokraadid ja tööerakondlased. Vastu olid vaid seitse Moskva-meelset sotsialistlikku revolutsionääri. Nemad leidsid, et valijate tahtega manipuleeritakse ning klassikaliselt mõistetud demokraatia, ehk enamuse võim, ei taga progressi.
Rahvaalgatuse poolt olid ka liberaalsed ja parempoolsed erakonnad. Jaan Tõnisson ütles, et Rahvaerakond peab kõige tarvilikumaks, et rahvas saaks otse oma tahtmist avaldada. Ta jätkas: “Meie usume, et kui rahvas asja otsustamise oma kätte võtab, siis tõesti ainult niisugused seadused ja määrused maksma pääsevad, mis tõesti rahva elu nõuetele ja laialiste rahvahulkade tarvidustele vastavad.
Rahvaalgatust ja -hääletust käsitleti demokraatia instrumendina, mitte erakondade vahendina oma agenda teostamiseks. Nagu on see kõikides riikides, kus otsedemokraatia esindusdemokraatiat täiendab.
Asutavas Kogus ei arvatud, et Eesti ühiskond ei ole küps ise otsuseid tegema, et Eesti ühiskond teeks referendumitega vähemustele liiga või et rahvahääletused lõhestavad ühiskonda. Vastupidi, rahvaalgatust nähti ühiskonda sidustavana.
Vabadussõda alles käis. Ajutine põhiseadus võeti vastu 9. juulil 1919. Samal sügisel võeti vastu ka rahvaalgatuse ja -hääletamise seadus. Rahvahääletuse algatamiseks oli vaja 25 000 kodaniku allkirja ning selle tulemus oli siduv.
1920. aastal vastu võetud põhiseaduses, mis oli üks maailma demokraatlikumaid, muudeti veidi süsteemi. Põhimõtted, millest rahvaalgatuse ja -hääletuse mehhanism lähtus, jäid samaks. Selleks oli sügav austus ja usaldus oma rahva vastu. Teadvustamine, et esinduskogu ei ole mitte ühiskonna peremees, vaid sulane. Valmisolek arvestada ühiskonna enamuse hoiakuid ja tegutseda sellele vastavalt.
Rahvas on ka tänase põhiseaduse järgi kõrgeim võim riigis. Käesoleva aasta jaanuaris läbi viidud küsitlusest selgus, et 79 protsenti vastajatest soovib põhiseadust muuta nii, et rahval oleks taas õigus algatada rahvahääletusi. See näitab, et eesti rahvas on saja aasta jooksul säilitanud enda demokraatliku hoiaku. See on tarkuse ja küpsuse märk. Mõelgem selle peale!
Me oleme üle elanud hävitavad ajalootormid, me jäime kestma ja taastasime oma riigi. Meil on, mille üle uhke olla. Ma tahan väga, et ka meie, tänase riigikogu liikmed, ei unustaks Eesti riigi loojate ja Asutava Kogu demokraatlikke ja üllaid põhimõtteid.
Jõudu meile selleks! Vaatame lootusrikka pilguga tulevikku! Elagu Eesti!”