Täna 16. novembril möödub 30 aastat Eesti suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisest – kahjuks on Eesti suveräänsus taas löögi all.
Tollal oli see protest Nõukogude impeeriumi vastu, kes saabus tule ja mõõgaga – uus impeerium Euroopa Liidu näol on salakavalam, ta imbub sisse vaikselt, kuid juba praegu on näha, kuis ta tunneb ennast piisavalt kindlalt, et ähvardada ja nõuda.
Deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest on 16. novembril 1988 Eesti NSV Ülemnõukogu otsusega vastu võetud dokument, millega Eesti NSV Ülemnõukogu deklareeris oma seaduste ülimuslikkust Eesti NSV territooriumil. Ühtlasi võttis Ülemnõukogu vastu sellekohase põhiseaduse muudatuse Eesti NSV õigusaktide ülimuslikkusest NSV Liidu seaduste suhtes. Sellele otsusele järgnenud sündmused sillutasid tee taasiseseisvusele.
Praegu pole Eesti Vabariigi seadused Euroopa Liidu seaduste ees enam ülimuslikud – seda näitab kasvõi fakt, et absoluutne enamus Eesti seadusloomest põhineb eurodirektiividel. Tegelikult on meie seadused siiski veel EL-i omadest üle, aga võimueliit ei hoia enam suveräänsusest kinni, vaid viibki olukorda edasi selles suunas, et Brüsseli tahe saaks määravaks.
Ajalugu kordub. 1940. aastal sunniti Eesti Nõukogude Liiduga ühinema ja Eesti juhtkonna allkirjad on kõigil omariiklust lammutanud dokumentidel alates baasilepingust ja lõpetades võimu üleandmisega “töörahvale”. Ka nüüd annab riigivõim oma allkirjad kõigele, mida Brüssel vajab rahvusriikluse lammutamiseks ja föderatsiooni ehk impeeriumi loomiseks.
Eesti vajab uut suveräänsuse deklareerimist kogu maailma ees – et Eesti seadused on üle ÜRO rändelepetest, EL-i eurodirektiividest ja vasakliberaalide “euroopalikest väärtustest”, peidetuna “meie ühiste väärtuste” (loe: perverssuste) taha. EKRE deklareerib veel kord üle: Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu; Eesti riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade; riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.