Tähistame täna oma Vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäiguga juba üheksandat korda. Võime öelda, et sellest on saanud ilus traditsioon. Tänan teid kõiki tulemast! Just siin, oma rahvaga õlg-õla kõrval koos, tõrvikutega ööpimedusse valgust heites, istutame me oma lastesse patriotismi ja saame ise kinnitust oma kõige olulisemale identiteedi osale, rahvustundele.
Täna on üks neid päevi aastas, kus me peame suutma panna kõrvale argipäevased kemplused ja poliitilised erimeelsused ning tundma, et seisame kõik ühel alusel. See alus on kuulumine eesti rahva sekka, ürgne instinkt olla osa millestki suuremast ja tähtsamast, kui ainult mina ise. Seda instinkti on meilt üritatud välja juurida nii tänapäeval kui minevikus, aga see pole õnnestunud. Rahvustunne, kiindumus oma kodumaasse, truudus oma esivanemate pärandile ja ühtekuuluvustunne oma hõimuga ei ole välja juuritavad või kustutatavad. Eestlaseks olemist ei saa tühistada!
Meie ühine alus on ka vabadustahe. Me ei vaja oma riiki mitte selle jaoks, et oleks ministrid, presidendid, kantslerid, ametnikud, tuhat ja üks seadust või määrust. Me vajame oma riiki selleks, et me saaksime vabalt elada. Vabalt rahvana, vabalt selle riigi kodanikena. Just vabaduseiha ja -ideaal on see, mis seob kokku meie rahva ja meie riigi. Vähemalt on see nii kõigi nende jaoks, kes on täna siia platsile kogunenud. Just vabadusele truuks jäämine annab meile enesekindluse ja julguse vastu astuda ka homsele, mis sest, et iga mõtlev inimene on homse pärast mures.
Vajame täna seda sisemist kindlust ja ühtekuuluvustunnet rohkem kui ühelgi varasemal aastal. Tähistame oma riigi sünnipäeva ajal, kui meie suur naaber on taaskord läinud kallale teisele riigile. Läinud, et võtta endale, mis pole tema oma, läinud et suruda maha vabadusetahe ja iseolemine. Me kõik saame aru, et Ukrainas võideldakse ka meie vabaduse eest. Kui Ukraina langeb, siis tullakse järgmiseks meie vabaduse järele.
Meie eelmine vabaduseperiood, omariikluse aeg, kestis kaks aastakümmet. Nüüd on meil olnud aega kolmkümmend aastat, et valmistada end ette vajadusel oma vabadust taas kaitsma. Jätame täna kõrvale arutelu ja kriitika sellest, kas seda aega on kasutatud hästi või halvasti. Ärme küsi kelleltki teiselt, miks nad midagi teevad või tegemata jätavad. Meie ei kontrolli seda, mis toimub Ukrainas, nii nagu me ei kontrolli sedagi, mida otsustatakse Moskvas, Pariisis, Berliinis, Londonis või Washingtonis. Kulutada oma aega ja närve sellele, et arutada, mida teised tegema peaks, on raiskamine. Keskendame oma mõtted sellele, mida meie tegema peame. Kui meil on midagi puudu, täidame lünga. Kui meil on midagi valesti, korrigeerime vigu. Kui meil on lahendamata vaidlusi, lõpetame need ja liigume ühiselt edasi. Teist Eestit pole meile antud. Just meist endist sõltub see, kui hästi see riik meie vabadust teenib. See on meie riik ja me armastame teda vaatamata kõigile puudustele nii nagu me armastame oma rahvast koos kõigi meie ebatäiustega.
Näeme praegu, kui hoolimatu on maailm. Näeme, et tegelikult ei astu Ukraina kaitseks välja mitte keegi muu kui ukrainlased ise. Meil on viimane aeg leppida tõsiasjaga, et Eestit ei kaitse ka mitte keegi teine, kui me kõigepealt ise ennast ei kaitse. Liitlased saavad appi tulla ainult siis, kui on, keda aidata. Kas see on meile jõukohane? Kas me saame sellega hakkama? Loomulikult on! Loomulikult saame! Just täna on see päev, mis kinnitab meile, et meie omariiklus ja meie vabadus on meile jõukohased.
Kas 104 aastat tagasi oli olukord lihtsam? Kas 30 aastat tagasi oli meil kergem? Eesti rahva olemasolu tänasel päeval on tunnistus meie hakkamasaamisest. Eesti riigi olemasolu tänasel päeval on kinnitus, et oma riik on meile jõukohane. Aga ta on ühtlasi ka tunnistus millestki väga olulisest: meie vabadus püsib, kui me rahvana kokku hoiame. Ja meie riik püsib, kui meie juhid on oma rahvaga samal poolel.
Tõstame siis täna oma lipud ja oma tõrvikud kõrgele pea kohale, et kõik näeksid: me hoiame ühte! Me käime koos oma rahvaga!
Eesti eest!
