Vaadates ringi, analüüsides elu, uurides statistilisi materjale, lugedes teiste tarkade inimeste mõtteid, kasvõi Michael Houellebecq´i tema viimastes nägemustes alistuvast Euroopast, tekib minu mõtetes aina teravamalt küsimus – kaua lastakse taolisel koletul mõrvapalaganil, düstoopial või mõnede sõnul “uuel normaalsusel” Euroopas kesta?
Tegelikult on vastus sellele näiliselt raskele küsimusele väga lihtne. Islami džihaad jätkub seni kuni ei võida kaine mõistus nagu juhtus, oh imet, Brexiti ja Trumpi puhul. Seni kuni äpustunud poliitikud, nagu Holland, Kaljulaid, Mikser, jne. “avaldavad aina sügavamat kaastunnet ja mõistavad hukka”, jätkub seni kuni Angela Merkeli taolised poliitsaurused hoiavad kümne küünega võimust ega võta vastutust Euroopale tehtud korvamatute pahategude eest, seni kuni peavoolumeedia ei tule mõistusele ja ei hakka rääkima asjadest nii nagu need tegelikult on (hetkel on rahva harimine ja teavitamine tegelikust olukorrast alternatiivmeedia õlul, kellel on paraku piiratud ressursid info hankimiseks ja levitamiseks), seni kuni meie ühiskonna arvamusliidrid ei loobu petlikest ideoloogiatest ja väärteooriatest, mida nad tollesama peavoolumeedia ja vääraka haridussüsteemi abil külvavad, seni kuni rahvas ei saa aru, et islami plaanid Euroopas on kordi laiemad kui vaid majanduslikule õnnemaale jõudmine, sealne rahuliku elu ja integreerumise alustamine, seni kuni lõpeb lauslollus ja lontkõrvlus kõikidel tasanditel alates Junckerist lõpetades Lobjakaga.
Paraku Euroopa ees seisvaid valikuvariante eriti palju pole. Põhimõtteliselt jääb vaid kaks – kas hääletult alistuda või ometi ükskord vastu hakata, nagu on seda teinud Poola ja Ungari ja mõned veel. Juba Iraani legendaarne usujuht ajatollah Khomeini on öelnud, et kui islam ei ole poliitiline, siis mis ta veel on? Kuulakem vähemasti islamijuhte ja nende teoreetikuid, kui me ise oma rahvuskonservatiivseid liidreid ei usu või koguni vaenlasteks peame. Sorbonne ja Oxford ostetakse naftašeikidepoolt poolt ülesse, islam võtab esmalt üle haridussüsteemi ning siis kehtestab “nõrkade euroväärtuste” asemel oma tugevamad väärtused, kombed ja tavad. Me kas sulgeme piirid, ei lase siia rajada mošeesid ja ei luba suure islamikogukonna tekkimist, kaitstes nii oma kultuure ja rahvaid või me alistume – hakkame kandma habemeid ja maani ürpe, võtame neli naist ja lõpuks omandame islami usu ning kõik selle tavad. Nii lihtne see kõik saabki olema. Kuid kangekaelsed euroliberaalid, pehkinud ja reetlikud vanad konservatiivid ja punased sotsiaaldemokraatidest võimurid ei taha seda mõista ega tunnistada. See oleks ju oma eksimuste omaksvõtmine ja avaks uusparempoolsetele tee võimule. Pigem on nad valinud koostöö islamiga, vaevalise sulandumise ja alistumise tee. Nii või teisiti hukkuvad kahjuks inimesed, meie kaasmaalased, eurooplased, nagu Nice´is, Berliinis, jne… kuid kui vastu hakata hukkuks neid kindlasti vähem. Hipsterite, skvotterite, radikaalfeministide, patsifistide, paduliberaalide ja muude pseudokihtide kadumine ühiskonnast teeks seda ainult paremaks.
Hullus Euroopas peab lõppema ja alternatiivi sellele pole. Kes hääletu alistumisega nõus pole, peaks koonduma rahvuskonservatiivide taha ja seda kõikjal Euroopas. Selle ainsa jõu taha, kes võiks päästa tegelikud euroopalikud väärtused.
